Eesti 
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Ideaalis kehtib lause – terve, tasakaalustatud ja kvaliteetset segatoitu tarbiv tervisliku eluviisiga inimene ei vaja täiendavaid vitamiinpreparaate. Tuleb aga silmas pidada seda, et tänapäeva eluviisidega inimestel ei ole alati võimalik toituda tasakaalustatult, mis põhjustab teatud vitamiinide defitsiidi. Vitamiinide defitsiit võib kaasa tuua erinevaid probleeme organismi talitluses, seega vajab inimese organism vitamiinide lisamanustamist. Just seepärast ongi kasutusele võetud vitamiinipreparaadid, mis annaksid inimestele mingil moel mugava ja efektiivse mooduse vitamiinpuuduse vältimiseks. Oluline on välja selgitada, millis(t)e vitamiini/vitamiinide puudus esineb ning vastavalt sellele defitsiiti leevendada, et vältida hilisemaid komplikatsioone. Üheks heaks võimaluseks ongi kasutada patenteeritud Meravita personaalse lähenemisega vitamiinpreparaate, mille koostis määratakse vastavalt konkreetse indiviidi vajadustele.
Recommended Dietary Allowance (RDA) ehk päevane soovitatav doos või soovitatav päevane kogus (GDA). GDA on välja töötatud Euroopa Komisjoni Eurodiet toitumisteadlaste poolt. Eesmärgiks on aidata tarbijatel toituda mitmekülgselt ja tasakaalustatult ning muuta toitumisalane informatsioon kergesti kättesaadavaks ja mõistetavaks. RDA on välja töötatud Ameerika Ühendriikide ja Kanada toitumisteadlaste poolt, kuid on kasutusel ka Euroopas.
Väljendub küll. Vitamiinid on organismile väga vajalikeks biomolekulideks, ilma milleta ei ole meie organism ühtse tervikuna võimeline funktsioneerima. Kuna igal erineval vitamiinil on kindel ülesanne, on ka nende puudumisel kehast erinevad näitajad. Üheks esimeseks vitamiinide defitsiidi tunnuseks on väsimus ja immuunsussüsteemi nõrkus. Vitamiinipreparaatide tarvitamine on levinud moodus organismi turgutamiseks ja energiatagavarade tõstmiseks.
Vajalike vitamiinide ja mineraalaineteta hakkab meie organism tahes-tahtmata kiiremini vananema. Inimese organism vajab rakkude ja kudede ainevahetuse normaalseks funktsioneerimiseks kindlates kogustes aminohappeid, mineraale, valke ja vitamiine. Kuna vananemise taga arvatakse olevat vabad radikaalid, mis on võimelised meie organismi rakke ründama, siis tänu antioksüdantsetele vitamiinidele (A-, E-, Q- ja C-vitamiinid), on võimalik vähendada rakkude kahjustamist vabade radikaalide poolt. Seega on vitamiinide abil võimalik vananemisprotsessi aeglustada.
This is a sample text. You can click on it to edit it inline or open the element options to access additional options for this element.
Apteekides müügil olevad vitamiinipreparaadid on loodud keskmise inimese vajaduste järgi ega arvestata iga inimese füsioloogiliste eripäradega. Personaalseks lähenemiseks on Meravita töötanud välja küsimustiku, mille kaudu on võimalik saada informatsiooni inimese tervisliku seisundi, eluviiside ja harjumuste kohta. Saadud andmete põhjal saab koostada inimesele personaalse Meravita vitamiinide komplekti, mis sisaldab vitamiine just temale vajalikus vahekorras ja koguses.
Õige oleks konkreetsele isikule mõeldud Meravita preparaati mitte teistele jagada, kuna koostis on valitud selline, mis korrigeeriks vitamiinide taset konkreetses organismis. Oluline on silmas pidada ka seda, et meeste ja naiste ning eriti täiskasvanute ja laste vitamiinide päevased soovituslikud vajadused varieeruvad suuresti. Seega võib täiskasvanule mõeldud preparaadi lapsele andmine põhjustada lapsel hüpervitaminoosi ehk üleannustamise, mis võib olla tervisele ohtlik. Üldiselt tasuks meeles pidada, et vitamiinide vajadus sõltub soost, kehakaalust, vanusest ja teistest füsioloogilistest iseärasustest, millest saab lugeda täpsemalt küsimustikku täites.
Rasedatel on vajalik vitamiinide lisamanustamine, mis ületab ka vitamiinide soovituslikke päevanorme ja seega ei kata täies mahus organismi vitamiinide vajadust raseduse vältel. Soovitame konsulteerida toidulisandite tarvitamise suhtes oma arstiga, kes oskab teile määrata vajalikud ja ohutud vitamiinide annused.
Sellisel juhul tuleks pöörduda Meravita spetsialistide poole uue preparaadi väljatöötamiseks. Intensiivne spordiga tegelemine võib vähendada mõningate vitamiinide nagu B1 ja B2 imendumist, seega oleks vajalik nende lisamanustamine.
Kuna konkreetse vitamiini hetkevajadus organismis on muutuv suurus, siis mingisuguse vitamiini sattumine suuremas hulgas seedetrakti kaudu organismi ei põhjusta veel häireid inimorganismi talitluses. Seepärast esinevad hüpervitaminoosid ehk vitamiinsed intoksikatsioonid väga harva ja vaid suurte dooside kestva manustamise puhul. On aga vitamiine, mille manustamine inimestel on individuaalselt sobilik, kuna preparaadi koostis on välja töötatud vastavalt konkreetse indiviidi vajadustele ning sel moel on hüpervitaminoosi tekke võimalus praktiliselt välistatud. On selge, et vitamiinide megadooside kestval tarbimisel tekivad mitmesugused häired, aga sama kehtib ka kõikide teiste biomolekulide megadooside tarbimise korral. Pigem tuleb meeles pidada seda, et organismi jaoks pole mõningane ajutine vitamiiniga üledoseerimine probleem, küll on aga seda vitamiinide kestev defitsiit.
Selleks, et meie spetsialistid saaksid Sulle sobiliku vitamiinipreparaadi koostada, on ankeedi täpne täitmine väga oluline. Ankeedis on välja toodud just sellised küsimused, mis aitavad meil välja selgitada Sinu vitamiinivajadused konkreetsel perioodil, täites vajalikud normid. Küsitluses on nii füsioloogilisi parameetreid, toitumist ning eluviisi kui ka haigusi puudutavaid küsimusi. Vajadusel saab klient vitamiinide koguseid ka ise enda käe järgi reguleerida.
Juhul, kui inimene toitub täisväärtuslikult ning mitmekesiselt, on võimalik saada kõiki vitamiine toidust. Raske on idealiseerida toitumist talvisel perioodil, mil rohelisi aiasaadusi on vähem ning poes saadaval olevad puu- ja juurviljad on rikastatud säilitusainetega. Suvisel perioodil võib kasutada vitamiinpreparaate, kus mõningate koostisosade sisaldust on vähendatud, kuna kodumaiste aiasaaduste valik on laiem ning nendest paljude vitamiinide imendumine on tõenäolisem. Talvel tuleks eelistada mitmekesiseid vitamiinipreparaate, et säilitada organismi vitamiinivajaduse tasakaal. Personaliseeritud lähenemisega valmistatakse vitamiinipreparaat vastavalt hooajale ning inimese vajadusi silmas pidades. Näiteks suvel sünteesib organism D-vitamiini rohke päikesevalguse abil efektiivsemalt, talvel aga tuleks lisada antud vitamiin preparaadi koostisesse defitsiidi vältimiseks. Muidugi oleneb konkreetse inimese vitamiinide omastamine ka füsioloogilistest iseärasustest, mida võimaldab Meravita korrektselt täidetud ankeet ka välja selgitada.
Antud juhul oleneb vitamiinide saamine puu- ja juurviljadest olulisel määral aastaajast ja päritolust ning milliseid lisaaineid on nende kasvatamisel kasutatud. Nimelt on suvisel perioodil meie koduaia saadustest võimalik kätte saada suurel hulgal vitamiine, mida ei ole säilivusaja pikendamise eesmärgil pritsitud erinevate kemikaalidega. Samuti on võimalik neid samu kodumaiseid aiasaadusi hoida ka talviseks perioodiks, kuid pikemaajalisemal säilitamisel langeb neis vitamiinide sisaldus. Sarnane lugu on ka poes leiduvate välismaiste puu- ja juurviljadega, mille säilivusaja pikendamiseks on kasutatud erinevaid keemilisi ühendeid, mis võivad olla meie organismile ohtlikud ning millede tarvitamist soovitatakse vältida. Seega on eriti oluline vitamiinpreparaatide lisamanustamine, et tagada organismi korralik funktsioneerimine.
Just seetõttu olemegi välja töötanud „personaalse lähenemise strateegia“, kus võetakse arvesse konkreetse inimese füsioloogilised vajadused. Vitamiinpreparaadid ei sisalda tavaliselt rohkem konkreetset vitamiini, kui on määratud RDA-s ehk soovitatavas päevases koguses. Sel juhul on arvestatud ka toiduga saadava vitamiinide hulgaga ning seetõttu ei ole võimalik saada üledoosi vitamiinpreparaatide (ka polüvitamiinpreparaatide) tarvitamisel. Oluline on meeles pidada ka seda, et inimese organismi vitamiinide vajadus on pidevas kõikumises.
Kindlasti ei ole vitamiinid võimelised asendama tervislikku toitumist. Tegemist on organismi elutegevuse jaoks vajalike biomolekulidega ning üksnes toidust saadav hulk ei pruugi katta meie päevast vajalikku annust. Vitamiinipreparaadist ei ole võimalik ka saada rasvu, valke ega süsivesikuid, mis on väga olulised organismi normaalseks toimimiseks.
Inimese seedetrakti mikrofloora on võimeline sünteesima osaliselt või piisavalt näiteks pantoteenhapet, niatsiini ja K-vitamiini. Samuti toimub ka naharakkudes näiteks D-vitamiini süntees ultraviolettkiirguse mõjul. Kui toidus on piisavalt provitamiine ehk vitamiinide eelühendeid, on organism võimeline neid sünteesima. Näiteks sünteesitakse A-vitamiin taimsetest karotenoididest.
This is a sample text. You can click on it to edit it inline or open the element options to access additional options for this element.
Vitamiinid on mitmesugused bioaktiivsed madalmolekulaarsed eksogeensed orgaanilised ained. Nad on liitensüümide ehituslik-funktsionaalsete osadena hädavajalikud ensüümkatalüüsis ja just seeläbi ka organismi elutegevuses. Bioaktiivsus tähendab seda, et antud aine omab teatud regulatoorset efekti metaboolsetele protsessidele. Eksogeensus tähendab seda, et antud aineid ei sünteesita organismis, vaid neid peab kindlasti saama toiduga. Seda kõike on võimalik kokku võtta sellega, et vitamiinid on inimtoidus asendamatud toitained.
Põhjused võib jaotada mitmesse alajaotusesse. Näiteks toitumuslik-olmelise defitsiidi põhjuseks on toiduainete defitsiit või tasakaalustamata ühekülgne toit, samuti toidu vale töötlustehnoloogia ja imendumishäired organismis. Defitsiiti võivad põhjustada ka organismi mõned haiguslikud seisundid ja teatud ravimite tarvitamine. Sapphapete vähesust põhjustavad haigused mõjutavad rasvlahustuvate vitamiinide imendumist ning ravimitest segab vitamiinide imendumist üsna olulisel määral antibiootikumide tarvitamine. Defitsiidi seisukohast on olulised ka füsioloogilised iseärasused. Näiteks on suurenenud vitamiinide vajadus väikelastel, rasedatel, imetavatel emadel ja vanuritel.
Vitamiinide imendumist võivad pärssida liigne kohvijoomine, alkoholi tarbimine, suitsetamine, mõningad ravimid ja ka soolehaigused.
D-vitamiini lisatarbimine on vajalik näiteks talvisel perioodil, mil inimesed ei viibi piisavalt päikese käes. Samuti oleneb D-vitamiini süntees organismis ka laiuskraadidest, kõrgusest merepinnast, päevaajast, õhusaastusest, pilvkattest ja melaniini kogusest nahas. Mida kaugemal elatakse ekvaatorist ehk mida kõrgematel laiuskraadidel, seda vähem saadakse UVB-kiirgust, mis vallandab D-vitamiini sünteesi nahas. Aastaaegade puhul kehtib näiteks seaduspärasus, et kui elatakse paigas, kus talved on pikemad, kannatatatakse tõenäoliselt D-vitamiini vaeguse all. Samuti sõltub D-vitamiini vajadus inimese vanusest, kehakaalust ja riietusest.
Enamike vitamiinide puhul jätkub inimorganismis olevatest varudest 4-40 ööpäevaks ja seetõttu on vajalik nende pidev omastamine seedekulgla kaudu. Nii tagatakse vitamiinide reservide säilimine, kui ka nende baasil moodustavate koensüümide süntees vajalikus hulgas. Rasvlahustuvate vitamiinide varud kestavad keskmiselt 1-3 kuud, erandiks on vitamiin B12, mille varud kestavad tervelt 1-3 aastat. Vesilahustuvate vitamiinide varud kestavad keskmiselt kuni 6 nädalat.
Rasvlahustuvad vitamiinid on – A, D, E, F, K ja Q.
Vesilahustuvad vitamiinid on – B1, B2, B3, B4, B6, B7, B8, B10, B11, B12, B13, B15, BT, C, H, N, P, pAB, PP ja U.
Tegemist on vitamiinide ajutise või osalise puudusega, kuid puuduvad spetsiifilised defitsiidi tunnused. Oluline on see, et hüpovitaminoosid ilmnevad sõltumata sellest, millist vitamiini organism piisavalt ei saa. Hüpovitaminoosi tunnusteks on üldisemat laadi nähud nagu väsimus, kehakaalu ja töövõime langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele, tihti ka peavalud, lihaste ja liigeste valulikkus ja südamepekslemine.
Avitaminoos tähendab konkreetset haiguspilti, kuna kuulub „defitsiidi haiguste“ hulka. Viimased on haigused, mille põhjuseks on hädavajalike toitainete puudumine toidus. Avitaminoos tekib siis, kui inimene ei saa toiduga mingit konkreetset vitamiini või tema organism ei suuda teda vitamiiniga ka muul moel varustada. Tekib reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel. Nii võib näiteks C-vitamiini puhul tekkida skorbuut. Skorbuut on haigus, mis väljendub kollageeni ja elastiini sünteesi häires ehk veresooned muutuvad läbilaskvaks ning lastel võivad tekkida luude moodustumise häired. Raskekujulise vormi korral tekivad lihasnõrkus, luumurrud, veritsused, tursed ja põletikulised igemed.
Nii nagu retseptiravimite puhul on ka vitamiinide puhul olemas n-ö originaalid ja geneerikud. Ühed, kes töötavad teaduslikult toodet arendades ja teised, kes kopeerivad. Hindade erinevused võivad tulla ka vastavalt preparaadi koostisesse kuuluvate vitamiinide hulgast ning sellest, kas kasutatakse lähteainena naturaalseid või sünteetilisi vitamiine. Naturaalsed lähteained on kallimad, mida kasutab ka Meravita. Lisaks on tähtis tootja taust ja kas tegemist on lihtsalt kopeerimisega või tegeletakse ka teadustööga, millega aga kaasnevad palju suuremad kulud. Lihtsamalt võiks öelda, et kui pakutav on liiga odav, siis ei saa sellelt tootjalt ka palju eeldada ja nende manustamine võib teie personaalset organismi arvestades olla hoopis kahjulik. Selleks tuleb ka vitamiinide puhul vaadata mitte ainult hinda, vaid pakutavat sisu. Meravita personaliseeritud tootmisprotsess on kordades keerulisem kui lihtsalt tablettide trükkimine. Tegeleme igapäevaselt teadusliku arendustööga, mis omakorda muudab toote omahinna kallimaks ning seetõttu on jäävad tooted keskmisesse hinnaklassi.
Antud küsimusele on raske õiget vastust leida, kuna iga organism on erinev ning reageerib sünteetilistele vitamiinidele, värvainetele ja säilitusainetele erinevalt. Kindlasti võivad need ained pideval tarbimisel või suurtes kogustes osutuda ohtlikeks ning tervist kahjustavateks. Üldiselt lisatakse preparaatidesse vitamiine vastavalt RDA-le ehk soovitatavale päevasele kogusele ning värvaineid, säilitusaineid ja muid abiaineid vastavalt vajadusele, kuid kõige minimaalsemas koguses. Meravita oluliseks eeliseks on see, et kapslite sisuks on naturaalsed vitamiinid, mille tooraine hind on kõrgem ja mis ei ole tervisele ohtlikud ka pideval tarbimisel.
Üldiselt esineb inimestel rohkem hüpovitaminoosi, mis tähendab mitme vitamiini samaaegset defitsiiti. Viimane väljendub näiteks kevadises väsimuses. Sel juhul oleks kindlasti otstarbekam kasutada mitmeid vitamiine. Kui esineb aga mingisugune kindel haiguspilt seoses vitamiini defitsiidiga ehk avitaminoos, siis on õigem tarvitada seda vitamiini, mille defitsiit esineb, kuid see eeldab arstilt juba kindlat diagnoosi. Samal ajal on aga oluline teada ka seda, et erinevate vitamiinide imendumine on omavahel sõltuvuses. Näiteks on A-vitamiini toime efektiivsem koosmanustamisel B-grupi vitamiinidega, E-vitamiiniga ja C-vitamiiniga ning vesilahustuvad ja rasvlahustuvad vitamiinid imenduvad organismi erinevalt.
Mineraalained on kehale vajalikud biomolekulid. Nad on vajalikud organismi normaalseks ja häireteta talitluseks ning aitavad ennetada haiguste teket. Inimene peaks saama toiduga üle 20 mineraalaine.
Mineraalaineid, mille sisaldus organismis ületab 5 g, nimetatakse makroelementideks. Nendeks on kaltsium, fosfor, kaalium, väävel, naatrium, kloor ja magneesium. Neid mineraalaineid, mida organism vajab väga väikestes kogustes, nimetatakse mikroelementideks. Nendeks on tsink, vask, jood, seleen, kroom, mangaan, räni jt.
Manuaalselt tuleks kapslite koostist muuta juhul kui lisaks Meravita tootele võetakse paralleelselt veel mõnda toidulisandit kus osad vitamiinid/mineraalid on juba sees. See on vajalik, et ei tekiks mõne elemendi üleküllust organismis ja sellest tulenevaid kõrvatoimeid. Koostist tuleks muuta ka juhul, kui võetakse retseptiravimit, millega koos on keelatud teatud vitamiinide/ mineraalide manustamine.
Vitamiinid ja mineraalid on ohtlikud vaid siis, kui neid tarvitatakse kestvalt väga suurtes doosides, kuna võivad tekkida muutused organismi talitluses. Teatud füsioloogiliste seisundite puhul võib mõne vitamiini ja/või mineraali tarvitamine olla sobimatu ning nende tarvitamine on mittesoovitatav. Vitamiinide ja mineraalide lisamanustamisel tuleb eelnevalt kontrollida nende sobivust igapäevaselt tarvitavate ravimitega.
Peamiseks allikaks on toit, eriti värske ja taimne toit. Kui mõningaid vitamiine suudab keha ka ise väikeses koguses sünteesida, siis mineraale saab ainult toidust. Vajadusel saab puudujäägid korvata toidulisandite manustamisega.
Mineraalide defitsiidi peamisteks põhjusteks on ebapiisav ja ühekülgne toit. Igapäevastest tegevustest soodustab mineraalide defitsiidi teket muuhulgas liigne kohvi joomine, suhkrurikaste toitude ja jookide kestev liigtarbimine, aga ka sagedane füüsiline aktiivsus ja higistamine ning seedetrakti või neerude töö intensiivistumine.
Organismi mehhanismide tagamiseks on oluline bioelementide omavaheline tasakaal. Mineraalide vajadus on individuaalne ja sõltub elustiilist ning toitumisest. Mineraalainetega liialdamine võib viia organismi talitluse häireteni. Mineraalid on vesilahustuvad, mistõttu kergema ületarbimise korral viiakse liigne hulk mineraale kehast neerude kaudu välja. Mõne mineraali üleküllus võib põhjustada häireid teiste mineraalide ja vitamiinide imendumises. Liigtarbimise sümptomiteks on näiteks allergiad, naha ärritus, kõhu-, peavalu ja seedehäired.
