Sportliku eluviisiga inimese peamised toitumisvajadused IV osa

Vitamiinid ei oma otsest energeetilist ega ehituslikku tähtsust, kuid nad on möödapääsmatult vajalikud, sest nende puudumisel ei suuda inimese organism kasutada teisi toitaineid. Vitamiinid jagunevad vees ja rasvas lahustuvateks ühenditeks. Vees lahustuvaid vitamiine omastab organism vesilahusena. Kehas nad ei ladestu, toiduga saadud üleliigne kogus eritatakse peamiselt uriiniga. Rasvlahustuvaid vitamiine suudab organism omastada ainult koos toidurasvadega.

Vitamiinid etendavad võtmerolli organismi aine- ja energiavahetuse regulatsioonis ning tagavad kudede normaalse kasvu. Vitamiinid mõjutavad mitmel viisil inimese kehalist töövõimet. Vitamiinide pikaajalisema vaeguse korral väheneb nii kehaline võimekus kui ka treeningu efektiivsus. Sellisel juhul on mitmete vitamiinide tarbimise suurendamisel selgesti avalduv kehalist töövõimet parandav efekt. Seevastu normist suuremate vitamiini koguste manustamisega täiendavat töövõimet parandavat efekti ei saavutata.

Mineraalained

Mineraalained moodustavad kokku ca 4% inimese keha massist. Mõnda neist, makroelemente, leidub meie kehas rohkesti, teisi, mikroelemente, võrdlemisi väikeses koguses. Mineraalaineid, mis dissotsieerudes annavad elektriliselt laetud osakesi – ioone – nimetatakse elektrolüütideks. Vastavalt kogusele, mida inimene vajab, jagunevad erinevad mineraalained kaheks rühmaks, makro- ja mikroelementideks. Makroelementideks nimetatakse neid, mille vajalik kogus ööpäevases toidus ületab 100 mg, mikroelementide vajadus jääb alla 100 mg.

Analoogiliselt vitamiinidega on mineraalainete ülesanded inimorganismis väga mitmekesised. Mitmed neist etendavad võtmerolli lihaste normaalse kontraktsioonivõime tagamisel ja elektriliste impulsside leviku kindlustamisel närvides. Teised omavad suur tähtsust kogu organismis, sealhulgas lihaste energeetikas ja vedelikutasakaalu regulatsioonis. Raud on mikroelement, mis teeb võimalikuks hapniku omastamise väliskeskkonnast ja selle organismisisese transpordi. Sellest loetelust, mis pole kaugeltki ammendav, on hõlpsasti mõistetav, et mineraalained mõjutavad mitmel viisil inimese kehalist töövõimet. Näiteks võib kestva rauavaeguse korral toidus oluliselt väheneda punaste vererakkude hulk veres, mis omakorda vähendab hapniku kättesaadavust kudedes, sealhulgas lihastes. Sellega kaasneb kehalise töövõime, eelkõige vastupidavusliku suutlikkuse, märgatav langus. Muidu harjumuspärased treeningukoormused muutuvad raskesti talutavateks või täiesti ülejõu käivateks ning kaotavad arendava toime. Analoogiliselt vitamiinidega kehtib seaduspärasus, et mineraalainete vaeguse kõrvaldamisega kaasneb kehalise töövõime paranemine, kuid organismi füsioloogilistest vajadustest suuremate koguste manustamine töövõimet suurendavat efekti ei oma.

Vesi

Elu ja ainevahetus on lahutamatud. Ainevahetuse aluseks on mitmekesised keemilised muundumisprotsessid, mis praktiliselt kõik vajavad normaalseks toimimiseks vesikeskkonda. Vesi loob niisuguse keskkonna eelkõige oma väga heade lahustiomaduste tõttu. See asjaolu on ilmselt peamiseks põhjuseks, miks vesi moodustab inimese keha massist väga suure osa – ligikaudu kaks kolmandikku.

Veel on suur tähtsus kehatemperatuuri stabiilsuse tagamisel. Esiteks on veel suur soojusmahtuvus. See asjaolu koos vee suure kogusega organismis väldib järske muutusi kehatemperatuuris. Teiseks on veel erakordselt oluline termoregulatiivne funktsioon – higi aurustumisel toimub keha jahtumine. See on ainus võimalus organismi jahutamiseks keskkonnas, kus välistemperatuur on kõrgem kui kehatemperatuur. Vee aurustumine keha pinnalt on üks peamiseid füsioloogilisi mehhanisme, mis võimaldab säilitada suhteliselt stabiilset temperatuuri kehalisel tööl. Kehatemperatuuri ülemäärane tõus viib kiirele ja ulatuslikule töövõime langusele. Vesi täidab lisaks kaitsefunktsiooni. Toimides meie silmis määrdeainena, väldib vesi hõõrdumisest tekkida võivaid kahjustusi. Ajuvedelik, mis koosneb valdavalt veest ja ümbritseb lülisambakanalis paiknevat seljaaju, pakub viimasele efektiivset mehhaanilist kaitset.

Enamikul spordialadel kaasneb treening- ja võistluskoormusega märkimisväärne higistamine ja veekaotus. Vähendamaks veekaotusega kaasnevat töövõime langust, on oluline võimaluse korral juua töö ajal, kindlasti aga treeningu- või võistluskoormusele järgneval taastumisperioodil. Alati sobib joogiks puhas jahe vesi, kuid paljudel juhtudel on sportlasele füsioloogiliselt efektiivsem sobiva koostisega spordijook. Spordijoogi efektiivsuse seisukohast on peale vee strateegiliselt tähtsad komponendid süsivesikud ja elektrolüüdid, viimastest eelkõige naatrium.

Joogi optimaalne koostis sõltub paljudest asjaoludest, sealhulgas keskkonnatingimustest. Universaalseks tarbimiseks sobiva joogi süsivesikute kontsentratsioon on vahemikus 40–80 g/L (4–8%), naatriumisisaldus ca 20 mmol/L. Treeningu või võistluse ajal on mõistlik juua sageli, aga väikestes kogustes. Eesmärgiks on säilitada keha vedelikutasakaal, kuid arvestada tuleb asjaoluga, et täiskasvanu organismile vastuvõetav kogus on ca 1 L/h. Tõsisemate koormuste korral täielikku vedelikutasakaalu siiski säilitada ei õnnestu, mistõttu tuleb selle taastamise eest hoolitseda taastumisperioodil. Organismi vedelikutasakaalu täielikuks taastumiseks kulub võrdlemisi pikk aeg, selleks on vaja juua kogus, mis võrreldes tööaegse kaotusega moodustab ca 150%. Tööpuhkuse vedelikukaotuse ulatust on võrdlemisi lihtne kindlaks teha kehamassi muutuse alusel.