Regulaarne jooksmine aeglustab vananemise tundemärkide ilmnemist ka siis, kui alustad keskeas

Aastal 1984, kui meditsiiniprofessor James Fries uurimust alustas, arvati, et trenn teeb eakatele rohkem kahju kui kasu. Trenni tegemist kõrges eas seostati vigastuste ja liigeshaiguste tekkega. Fries uskus aga endiselt, et regulaarne treenimine pikendab täisväärtuslikku elu.

Uurimuses osales 538 jooksjat, kelle vanus oli üle 50 aasta. Jooksjaid jälgiti sama arvu osalejatega, kes trenni ei teinud. Katsealused vastasid iga aasta küsimustikule, milles uuriti nende võimeid, näiteks jõudu jalutada ja igapäevatoiminguid sooritada. Uuriti katsealuste surmaaega ja surmapõhjuseid, millest selgus, et 19 aastat pärast uurimuse algust oli mittejooksjatest surnud 34%, jooksjatest vaid 15%.

Kui Fries uurimust alustas, jooksid osalejad umbes 4 tundi nädalas. Pärast 21 aastat oli jookmisele kulutatav aeg vähenenud 1 tunni ja 16 minutini nädalas, kuid kasutegurid olid siiski märgatavad. Osalejate tervis pärast 21 aastat oli halvenenud mõlemas rühmas, seoses vananemisega, kuid jooksjate rasked terviseprobleemid tekkisid 16 aastat hiljem, kui mittejooksjatel. Jooksmise kasu tervisele on suurem, kui arvatakse.

Professor Fries üllatus, kui märkas lõhet treenitute ja mittetreenitute vahel ka pärast 90ndat eluaastat. Ilmselt seisnes põhjus jooksjate väiksemas kehakaalus ja üleüldistes tervislikumates eluviisides. Jooksmine vähendas südame ja vereringega seotud surmade arvu. Lisaks täheldati vähem vähisurmasid, neuroloogilisi haigusi, nakkusi ja teisi surmapõhjuseid. Skeptikute väited, kes olid veendunud, et jooksmine teeb rohkem kahju kuna põhjustab vigastusi ja liigeshaigusi, kinnitust ei saanud.