Alkoholismi ravi

Ravi eesmärgiks on aidata patsiendil alatiseks lõpetada või normaliseerida alkoholi tarvitamine. Esimeseks sammuks on inimese võõrutamine alkoholist. Olenevalt konkreetsest isikust ja esinevatest sümptoomidest valitakse ravi. Vaja võib minna organismi üldseisundit tugevdavaid ravimeid, vahel ka rahusteid ja antidepressante, mis kõrvaldavad alkoholist loobumisega kaasnevat ärevust, hirmu, meeleolulangust ja unehäireid.

Edasi saab kasutada kas ravi alkoholist täielikuks loobumiseks või uut nn Sinclair’i meetodit, mis vähendab iha alkoholi järele ja võimaldab kolme kuni neljakuulise ravi järel hakata mõõdukalt jooma ja oma alkoholitarvitamist soovikohaselt kontrollima.

Alkoholiprobleemi küüsis vaevleva inimese aitamisel on äärmiselt oluline, et aidatav inimene ise saaks aru probleemi olemasolust ning sooviks sellest vabaneda. Kedagi ei saa aidata vastu tema tahtmist. Samas saavad lähedased ja kolleegid abivajajat aidata probleemi märgata ning toetada ja innustada teda spetsialisti abi otsima. Inimestele, kellel on probleemid alkoholiga oskavad kiiret nõu anda teie perearst ja lähim psühhiaater.

Kuna alkoholiprobleem on väga mitmetahuline, peaks temaga edukaks toimetulekuks tegelema nii selle meditsiinilise, psühholoogilise kui sotsiaalse küljega. Mõnikord saab sellega hakkama üks spetsialist, mõnikord on vaja mitme erineva spetsialisti koostööd. Mõnikord piisab, kui probleemiga tegeleb vaid ülemäära jooja, mõnikord on aga raviprotsessi otstarbekas kaasata ka lähedasi, kolleege, õigusorganite töötajaid.

Alkoholismi ravi toimub ambulatoorselt või raskemate seisundite korral psühhiaatriahaigla statsionaarses osakonnas. Statsionaarset ravi vajavad eelkõige raskemate võõrutussümptomitega haiged ning vältimatut abi alkoholihallutsinoosi ehk võõrutuspsühhoosiga patsiendid. Võõrutusravis võib kasutada farmakoteraapiat, erinevaid psühhoteraapia meetodeid või mõlemaid kombineeritult. Edukas ravi eeldab, et inimene teadvustaks oma haigust, sooviks sellest vabaneda ja oleks valmis koostööd tegema. Eestis saab sõltuvusseisundite ravi kohaldada vaid patsiendi soovil (välja arvatud ägedad psühhootilised seisundid). Ägedate võõrutusseisundite ravis rakendatakse farmakoteraapiat koos toetava psühhoteraapiaga. Psüühiliste sümptomite leevendamiseks kasutatakse erinevaid rahustava toimega psühhofarmakone (neuroleptikumid, bensodiasepiinid), organismi vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu korrigeerimiseks tehakse füsioloogilise lahuse ja elektrolüütide (K, Mg) tilgutamist veresoonde, ainevahetuse normaliseerimiseks lisatakse raviskeemi vitamiine (B 1 , B , C). Pikaajalises toetusravis on tagasilanguse vältimiseks kasutusel mitmed spetsiifilised ravimid.

Kainuse säilitamisel saab abi erinevatest psühhoteraapia variantidest (pereteraapia, rühmateraapia, individuaalteraapia). Eestis on seni riiklikul tasandil sõltuvusseisundite ravile vähe tähelepanu pööratud, seetõttu on ravi kättesaadavus ebapiisav ja see on suures osas tasuline.