Haige lapse koht on kodus

Allikas: Staples

Haiged lapsed lasteaias on otsekui habemega lugu, mis külmade ilmade saabudes esile kerkib ja suvel ununeb. Vaevalt leidub lapsevanemat, kes ise aru ei saaks, et tema laps on haige ja tal on seetõttu suures lastekollektiivis paha olla. Pigem on asi ikka selles, et täiskasvanul on raske töölt koju jääda.

Sellistel puhkudel võiks mõelda, mida tunnevad need lapsevanemad, kes 24/7 hooldavad oma puudega last ja elavad kogu elu teadmisega, et nende lapsel ei olegi võimalust kunagi terveks saada. Meile, tervena sündinud laste vanematele, on sellised mõtted võõrad, rääkimata sellest, et need inimesed on pidanud haige lapse hooldamise tõttu mõnikord jätma nii oma karjääri, töö kui ka pereelu.

Tööl me tõbistele hea pilguga ei vaata

Samas, täiskasvanute maailmas me haigena tööle tulnud inimeste peale hea pilguga ei vaata. Enesestmõistetavalt pole meeldiv ajada asju töökaaslasega, kes vahetpidamata turtsub ja aevastab, või nautida teatrietendust inimese kõrval, kes pidevalt köhib.

Me kõik saame aru, et haigete inimeste koht on kodus. Miks peaks siis lasteaed olema koht, kus haigena käimine on aktsepteeritav? Jah, tõsi, lasteaed on üks vähestest asutustest, kus oksendamine, kõhulahtisus, nohused ninad ja põletikust rähmas silmad on pahatihti igapäevane nähtus, kuid lasteaed ei ole kindlasti meditsiiniasutus, vaid tervetele väikelastele hoiuteenust ja õpitegevust pakkuv koht.

Eelpool loetletud haigusnähud tekivadki sagedasti just lasteaiapäeva jooksul ja hommikul täiesti tervena tundunud lapse aeda toonud lapsevanem ei pruugigi selleks valmis olla. Nii tulebki vastu võtta ebameeldiv teade lapse haigestumisest ja mõelda, kuidas talitada edasi olukorras, kui last järgmisel päeval lasteaeda viia ei saa.
Kuna olen mõlemas – nii õpetaja kui lapsevanema – rollis, tahaksin seda teemat lahata mõlemast vaatevinklist lähtudes.

Lasteaiaõpetajatel, nii nagu näiteks ka arstidel ja advokaatidel, on oma eetikakoodeks ja ametialased ülesanded, mida nad on kohustatud täitma. Üks tähtsamaid kohustusi on see, et lasteaiaõpetaja vastutab lapse elu ja tervise eest. Raske on aga vastutada kõigi laste tervise eest, kui rühmas on lapsi, kes on lasteaeda toodud haigena. Ilmselgelt ei tunne see laps end hästi ja tavaliselt jääbki ta õpetajale kurtma küll peavalu, küll kibedat kurku. Tänapäeva lasteaias ei ole võimalik luua sellist süsteemi, kus hommikuse vahetuse õpetaja teeb igale lapsele kiire tervisekontrolli ja selekteerib kas rühma sobilikuks või mitte. Esiteks puudub õpetajal meditsiiniline pädevus ja teiseks selleks vajalik aeg.

Sageli on ka nii, et hommikul lapsega põgusalt kohtudes on raske mingeid haigusnähte kohe märgata. Neid näiteid, mida tuuakse nõukogude aja lasteaedadest, kus lapsi kraaditi ja hinnati väljaheite konsistentsi jms, ei ole mõistlik enam kasutada, sest me elame juba ammu demokraatlikus riigis. Seega jääbki loota lapsevanema heasoovlikkusele, et ta ei tooks haigusnähtudega last teadlikult lasteaeda ainult seetõttu, et last ei ole kuskile mujale panna.
Kõige kurvemaks teeb asja see, kui vanem kiivalt lapse haigusnähte varjata proovib või neist rühma õpetajat ei teavita. Väikelapse kasvatamisel ja õpetamisel on ülitähtis õpetaja ja lapsevanema koostöö – see peab põhinema teineteisemõistmisel ja usalduslikul suhtlemisel, sest enamasti veedab laps lasteaias 5–6 aastat ja enamiku aja päevast.

Vahel piisab nädala sees lapsele võetud puhkepäevast, et tekkinud väsimusest lahti saada, või nädalavahetusele lisaks võetud reedest või esmaspäevast, et last lihtsamatest haigusnähtudest terveks ravida.
Need vanemad, kes on antud nõuandeid järginud, pole sageli pidanudki lapsega pikemaks ajaks koju jääma. Usun, et lahendusi, kuidas lapse pikaajalisi haigestumisi vältida, on teisigi.

Laps tuleb korralikult terveks ravida

Lapsevanemana arvan, et pole vanemat, kelle laps ei oleks väikelapseeas haige olnud. Kuigi öeldakse, et haigus ei vali aega, võin oma kogemustest öelda, et alati tuleb haigus lapsevanema jaoks kõige ebasobivamal ajal.

Nelja lapse emana tean, milline kannatuste rada on kokku tõmmata magistritöö viimaseid otsi, kui lapsel on silmnähtavalt halb olla ja parima meelega istuks ta vaid süles, või korraldada maakondlikku näitust ja lasteaia jõulupidu, kui su oma lapsel on tuulerõuged, või minna esinema saalitäie inimeste ette, olemata silmatäitki maganud, sest lapsel tulevad hambad.
Kuid üks on kindel – väikelapseiga ei kesta kuigi kaua, võrreldes inimese ülejäänud eluga. Seega tuleb keerulisi aegu, kui laps haigeks jääb, õppida lahendama ikka lapse heaolu ja tervist arvestades ning teadmisega, et kooliealise ja täiskasvanuna ta seda ju enam ei vaja.

Sellistel juhtudel tulevadki mängu kõik teised pereliikmed, k.a pere suuremad lapsed ja tuttavad, naabrimemmed, titega kodusolevad emmed, vahetustega töötavad sõbrad jne, samuti haiguslehe võtmine.

Iga pere peab ise leidma oma võimalused, sest ühesuguseid kõikidele sobivaid skeeme ega retsepte kahjuks ei ole. Kurvaks teeb aga see, et lapsevanemate hulgas on levimas kaks negatiivset trendi: last ei taheta koju jätta esimeste haigusnähtude tekkimisel, mil tema ravimine oleks oluliselt lihtsam, ning last ei ravita korralikult terveks ja tuuakse silmnähtavalt veel haige laps kiirustades lasteaeda. Mõlemal juhul tekib minul kui lapsevanemal küsimus, miks?

Iga kord lapse terveks ravimise järel võiks aga mõelda, mida ma lapsevanemana saan teha, et mu laps oleks tervem ega haigestuks nii kergesti. Siinkohal on paslik teadmine, et väikelastega tuleb võimalikult palju viibida värskes õhus, sest lapsed peaksid maast madalast harjuma külma, niiskuse, tuule ja veega, et tugevdada immuunsüsteemi. Siis on ka haigustele vastuvõtlikkus väiksem.

Sageli aga jääbki lasteaias oldud õuesolek lapsele ainsaks, sest lasteaeda ja koju sõidab enamik lapsi autoga ja pärast lasteaiapäeva enam õue ei mindagi.
Unustada ei tohiks ka seda, et lasteaed pole ainus koht, kus laps võib haigestuda. Sageli on palju ohtlikumad talvised poeskäigud, kus paksudes riietes põngerjas üle kuumeneb või puutub kokku tõbistega, sama ohtlikud on rahvarohked üritused viirushaiguste rohkel ajal.

Allikas: Piret Kaasik, lapsevanem ja lasteaiaõpetaja