Kehalise koormuse mõju organismile III osa

Professor Rein Jalaku sõnul on energiat vaja igasuguseks kehaliseks koormuseks. Organismi universaalseks energiapatareiks on adenosiintrifosfaat ehk ATP, mis lihastööks justkui voolu annab. Paraku on selle energiapatarei võimsus madal. ATP-d jätkub tugeval lihastööl vaid 3 – 4 lihaskontraktsiooniks ehk 2 -3 sekundiks. Seejärel on vaja ATP varud taastada, milleks on kolm erinevat teed.

Kehaline koormus ja energiasüsteemid

ATP varude taastumiseks on 3 varianti:

energiarikaste fosfaatide arvelt ehk anaeroobne – laktatsiidne tee
anaeroobse ainevahetuse abil ehk aeroobne – laktatsiidne tee
aeroobse ainevahetuse teel.

Organism lähtub vajaliku energiatee valikul esmajärjekorras koormuse intensiivsusest:

suure intensiivusega lihastöö toimub anaeroobsel tasemel
keskmisel intensiivsusel kasutatakse segarežiimi (anaeroobne ja aeroobne)
madalal intensiivsusel toimub energiatootmine aeroobsel teel.

Kõrge intensiivsusega koormusel kasutatakse energiaks glükoosi, mis on organismis ladestunud glükogeenina. Ainevahetuses tekib glükoosist laktaat, mis tagab küll kõrge intensiivsuse, kuid suurendab lihaste happesust ja on lihaste töövõimele pärssivaks teguriks. Tüüpiliseks näiteks on 400m jooks, kus sageli viimasel 100m sportlastel „jalad raskeks” lähevad.

Maksimaalne koormuse kestvus on võimalik vaid 40 sekundiks. Nii kaua suudab keha glükoosi lagundada ja lihaseid toita. Umbes 2 minuti jooksul läheb laktaat lihastest verre ja lõhustatakse maksas, südames, neerudes ning puhkeolekus lihastes. Laktaadi määramine verest annab treeningu mõjust head teavet. Tänapäeval võetakse laktaadiproovi enamasti kõrvalestast.

Vere laktaadisisaldus ja kehaline koormus

Kõrgest laktaadist põhjustatud lihaskangestuse vastu aitavad koormusjärgsed taastavad harjutused (sörkjooks, lahtiujumine jne). Juhul kui madala intensiivsusega treeningkoormus kestab rohkem kui 2 minutit, toimub energiavahetus juba hapniku juuresolekul. Glükogeen lõhustub hapniku juuresolekul lihastes asuvates mitokondrites veeks ja süsihappegaasiks, energiat tekib oluliselt rohkem ning laguproduktid töövõimet ei pärsi. Tüüpilised spordialad, kus energiaks süsivesikuid kasutatakse, on kestvusega kuni 1 tund ja valdavalt keskmise intensiivsusega (_näiteks kepikõnd, sörkjooks) .

Kui glükogeeni varud lõppevad, kasutatakse energiaks rasvu. Füüsilised tegevused, mis kestavad pikemalt kui 60 minutit, kasutavad energiaks rasvu ligi 90% ulatuses. Rasvade üldhulk organismis kehalisel tööl väheneb, kuid rasvkoe kogus on organismis niivõrd suur (18 – 35 % kogu kehamassist), et selle vähenemine ei kahjusta organismi energiaga varustamist. Võib öelda, et mida madalam intensiivsus ja suurem kestvus, seda enam rasvu organismis energiaks kasutatakse. Koormusel intensiivsusega 30 – 40% maksimumist on rasvapõletamise osa esimesel ja teisel tunnil 30 – 40% ja järgnevatel tundidel juba 60 – 70%. Mida treenitum on vastupidavusala sportlane, seda suurem on sama intensiivsuse korral rasvade kasutamine energiaks, võrreldes süsivesikutega.

Võrreldes anaeroobset ja aeroobset energiatootmist, on erinevused olulised:

Anaeroobne Aeroobne
Kävitub kiiresti Käivitub aeglasemalt
Töö on lühiajaline Töö on pikaajaline
Ainevahetuse jääkained pärsivad töövõimet Ainevahetuse   jääkained ei pärsi töövõimet
1 moolist glükoosist tekib 2 mooli ATP 1 moolist glükoosist tekib 38 mooli ATP
Rasvu energiaks ei kasutata Rasvu kasutatakse energiaks piiramatult

Energiasüsteemi omadused erinevatel spordialadel

Olenevalt koormuse intensiivsusest ja kestvusest kasutatakse erinevatel spordialadel erinevaid energiarežiime. Kui 800m jooksus saadakse 50% energiast anaeroobselt ja 50% aeroobselt, siis maratonijooksus saadakse energia sisuliselt vaid aeroobsel teel. Vastupidavuse arendamisel on esikohal aeroobne energiatootmine, seda peab tervisesportlane oma treeningprogrammis esmajärjekorras arvestama.