E-ained – meie igapäevased kaaslased!

Lisaainete kasutamise ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Esimesed kirjed toidule lisatavate ainete kohta on pärit Iidse Egiptuse papüürustelt, umbes 1500 e.m.a, millel on illustreeritud vürtse toidule maitse lisamiseks ning nende veetlevamaks muutmisel. Egiptlased olid ka esimesed, kes muutsid leiva tegemise protsessi, lisades õllevirdest pärit pärme leivatainale ning said tänu sellele kergitatud leiva. 19ndal sajandil arendati Inglismaal esimene moodne küpsetuspulber, mis asendas pärmide abil kergitamise. See söögisoodat (E500) sisaldav aine võimaldas hakata tootme tööstuslikult suurtes kogustes toiduaineid. Viimaste sajanditel on toimunud kiire toiduainete teaduse ja tehnoloogia areng, mille tulemusena on tõusnud toidu lisaainete arv ning valik on mitmekesistunud.

Praeguseks ajaks on Euroopa Liit kasutusse lubanud üle 300 erineva lisaaine.
Lisaained on looduslikud või sünteetilised ained, mida tavaliselt üksinda toiduna ei tarbita ning mis lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil, näiteks säilitamiseks, vajaliku konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tarretavad ained, emulgaatorid), toidule atraktiivsema välimuse andmiseks (toiduvärvid) jne.

Lisaained jagatakse 26 erinevasse kategooriasse ning otstarbe põhjal omakorda kahte kategooriasse:

1. toidu ohutuse ja lagunemise ennetamise jaoks, mida põhjustavad bakterid või keemilised reaktsioonid.
2. Maitse, välimuse või tekstuuri parandamiseks.

Päritolu järgi võib lisaained jagada kolmeks:

1. ained, mis on eraldatud toidust, näiteks agar-agar (E 406)
   ja karragenaan (E 407) merevetikatest, pektiin (E 440) puuviljadest jne.
2. ained, mis esinevad looduslikult toidus, kuid on saadud
   sünteesi teel ehk nö loodusidentsed ained, näiteks antioksüdant askorbiinhape (E 300) või säilitusained sorbiinhape (E 200) ja bensoehape (E 210).
3. ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel
   pole looduses analoogi, näiteks antioksüdant butüülhüdroksüanisool (E 320) või asotoiduvärvid.

Lisaained on jaotatud tulenevalt nende põhifunktsioonist rühmadeks. Kuulumine põhirühma ei välista lisaainete teisi funktsioone.
Kõige enam toidus kasutatavad lisaainete rühmad on järgmised:
• toiduvärvid (E 100–E 199);
• säilitusained (E 200–E 299);
• antioksüdandid (E 300–E 399);
• emulgaatorid, stabilisaatorid (E 400–499).

Lisaks nimetatutele on kasutusel lisaainerühmad nagu happesuse regulaatorid, jahu parendajad, paakumisvastased ained, lõhna- ja maitsetugevdajad, glaseerained, magusained, paksendajad, želeerivad ained, pakendamisgaasid jne (E500 – …).

Paljudele lisaainetele on kehtestatud aktsepteeritav päevane lisaaine piirkogus (ADI). See on lisaaine piirkogus, mida võib ööpäevas kogu eluea jooksul ohutult tarbida, arvestatuna kehakaalu kilogrammi kohta. Samas tuleb meeles pidada, et ohutu tarbimise kogus on kõikide päevas tarbitavate toitude peale kokku. See tähendab, et kui laps joob päevas 1,3 liitrit maksimaalse lubatava aspartaami
sisaldusega karastusjooki, siis ei tohiks ta aspartaami juurde saadamuudest allikatest, näiteks vitamiinipreparaatidest, lauamagusainetest vm.

Viimastel aastatel on hakatud järjest rohkem tootma vähendatud energiasisaldusega tooteid (näiteks teatud light- võisuhkruvabad tooted). Selliste toodete puhul võib see tähendada, et suhkur on osaliselt või täielikult asendatud magusainetega ning nende pideval tarbimisel kasvavad oluliselt
magusainete sissesöödavad kogused. Kui toidule on lisatud magusainet, peab see olema toidu märgistusel nimetuses öeldud.

Näiteks magusaine aspartaami E 951 ADI on 0-40 mg kehakaalu kg kohta. See tähendab, et 60 kg kaaluv inimene võib kogu elu jooksul ohutult tarbida päevas kuni 2400 mg aspartaami
(40 mg x 60 kg = 2400 mg).

Kui aspartaami lisatakse nt karastusjookidesse suurimal lubatud määral 600 mg/kg kohta, siis võiks 60 kg kaaluv inimene päeva jooksul tarbida 4 liitrit aspartaamisisaldusega karastusjooki. 20 kg lapse puhul on ohutu päevane aspartaami tarbimise kogus 800 mg (40 mg x 20 kg = 800 mg) ning selle kohaselt võib laps ohutult päeva jooksul tarbida 1,3 liitrit karastusjooki.

TOIDU LISAAINED
Lisaainete kõrval lisatakse toidule lõhna- ja maitseaineid. Eri lõhna- ja maitseaineid on üle paari tuhande, nende hulka kuuluvad ka suitsutuspreparaadid. Suitsutuspreparaate kasutatakse traditsioonilisel suitsutamisel tugevama suitsumaitse saavutamiseks või täielikult suitsutusprotsessi asendamiseks. Lõhna- ja maitseainetel puudub E kood. Nende toitu lisamisel peavad nad olema toote koostisosade loetelus märgistatud järgmiselt: “lõhna- ja maitseained”. Kui toidu maitse on saavutatud üksnes lõhna- ja maitseainete lisamisega, siis peab olema toidu nimetuses kasutatud
sõnalõppu “–maitseline”, nt maasikamaitseline siirup.

Lisaaineid ei tohiks segamini ajada ka toidulisanditega. Toidu lisaaine ja toidulisandi vahe seisneb selles, et lisaaineid lisatakse toidule tootmisel või valmistamisel ja seda tehnoloogilisel eesmärgil.
Toidulisandite kasutamise eesmärk on tavatoitu täiendada ning on inimesele eelkõige toitainete kontsentreeritud allikaks. Toidulisandid on näiteks eri vitamiinide ja mineraaltoitainete preparaadid.
Allikas: http://l.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fwww.agri.ee%2Fsites%2Fdefault%2Ffiles%2Fpublic%2Fjuurkataloog%2FTOIDUOHUTUS%2FToidu_lisaained.pdf&h=uAQHPmB_TAQEY7IMS3HWujInOk_GtIOK09Y3M2qUDwZ9_Lg&enc=AZMJoeGt_TE15lws3bE3Jamxe0IW0QePZBkbhl972vmCpBF_KSXgnyA3PnBiTXdfTtvvss58nqQw9YW3NFtC1ImRkHQXRIHRB3f9si6oZsoKX3ln6HrAuMuqdU2jssmnZk9v1S9TEIQVAfmgM4c-_hiBh-Lo2c286oh9FdNFcLu9PmmZmgSeHDZQURtIg_nhu8RE3alPRCKB-iH_cGOxwWB6&s=1