Allikas: Medscape

Külmetushaigused on alati ühtmoodi tüütud – eriti, kui sa oled juba kurnatud enda sees beebi kasvatamisest. Nüüd on teadlased avastanud, et rasedusaegsete külmetuste puhul võib olla ka suurenenud oht, et beebil võib tulevikus tekkida astma.

Teadlased jälgisid enam kui 500 last sünnist viie aasta vanuseni, intervjueerides nende vanemaid raseduse ajal ning seejärel igal sünnijärgsel aastal. Lapsed, kelle vanematel esines raseduse ajal rohkem kui kolm külmetushaigust, oli kaks korda suurem tõenäosus viie aasta vanuseks astmasse haigestuda. Eksperdid ei ole kindlad, mis selle seose põhjustajaks võib olla, kuid tegemist võib olla suurema geneetilise faktoriga (mõnedel emadel on geen, mis suurendab ülemiste hingamisteede infektsioonide riski ning nende lastel astma teket). Niisiis ei ole rasedusaegsed külmetused astma otsesteks põhjustajateks, kuid see tõstatab mitmeid küsimusi. Siin on mõned raudsed faktid, mille tõi välja Clevelandi ülikoolihaiglate meditsiinikeskuse günekoloogiaosakonna ülem, doktor Marjorie Greenfield:

Sa oled raseduse ajal külmetustele vastuvõtlikum

Sinu immuunsüsteem ei ole raseduse ajal nii tõhus, sest nii kohaneb keha raseduse ja lootega ega hakka neid nö “tõrjuma”. Seega võid raseduse ajal tihedamini külmetushaigustesse haigestuda, kui tavaliselt. Võta seda kui veel üht põhjust olla füüsiliselt aktiivne: pidev liikumine ja trenn vähendavad tõenäosust haigestuda 29% võrra, väidavad Wisconsin-Madisoni ülikooli professorid. Lisaks võiksid olla veel hoolikam sooja vee ning seebiga käsi pestes, eriti pärast ukselinkide, käepidemete või liftinuppude puudutamist. Väldi oma näo katsumist – vastasel korral võid kogemata silma, nina või suu limaskesti viirustega nakatada.

Sa võid (tõenäoliselt) käsimüügiravimeid võtta

Üldine reegel on kõigepealt proovida sümptomeid looduslike ravimeetoditega leevendada. Kasuta ninakinnisuse vastu õhuniisutajaid või mine sooja dušši alla. Kui säärastest võtetest abi ei ole, on enamus külmetusvastaseid käsimüügiravimeid raseduse ajal lubatud. Siiski tuleks enne igasuguste ravimite tarvitamist oma arsti ja/või ämmaemandaga konsulteerida. Seejärel loe ravimite infolehti ning vali ravimid, mis leevendavad konkreetselt neid sümptomeid, mis sind kimbutavad. Vastasel korral sööd sisse toimeaineid, mida sa tegelikult ei vaja.

Ära alahinda palavikke

See on ainus erand ravimivabade lähenemiste reegli juures. Rasedusaegne palavik, eriti esimesel trimestril, võib suurendada beebi riski sünnidefektide tekkeks. Võta palaviku korral ühendust oma arsti või ämmaemandaga ning vajadusel võta palaviku alandamiseks paratsetamooli.

Allikas: Fitpregnancy.com

Allikas: Staples

Haiged lapsed lasteaias on otsekui habemega lugu, mis külmade ilmade saabudes esile kerkib ja suvel ununeb. Vaevalt leidub lapsevanemat, kes ise aru ei saaks, et tema laps on haige ja tal on seetõttu suures lastekollektiivis paha olla. Pigem on asi ikka selles, et täiskasvanul on raske töölt koju jääda.

Sellistel puhkudel võiks mõelda, mida tunnevad need lapsevanemad, kes 24/7 hooldavad oma puudega last ja elavad kogu elu teadmisega, et nende lapsel ei olegi võimalust kunagi terveks saada. Meile, tervena sündinud laste vanematele, on sellised mõtted võõrad, rääkimata sellest, et need inimesed on pidanud haige lapse hooldamise tõttu mõnikord jätma nii oma karjääri, töö kui ka pereelu.

Tööl me tõbistele hea pilguga ei vaata

Samas, täiskasvanute maailmas me haigena tööle tulnud inimeste peale hea pilguga ei vaata. Enesestmõistetavalt pole meeldiv ajada asju töökaaslasega, kes vahetpidamata turtsub ja aevastab, või nautida teatrietendust inimese kõrval, kes pidevalt köhib.

Me kõik saame aru, et haigete inimeste koht on kodus. Miks peaks siis lasteaed olema koht, kus haigena käimine on aktsepteeritav? Jah, tõsi, lasteaed on üks vähestest asutustest, kus oksendamine, kõhulahtisus, nohused ninad ja põletikust rähmas silmad on pahatihti igapäevane nähtus, kuid lasteaed ei ole kindlasti meditsiiniasutus, vaid tervetele väikelastele hoiuteenust ja õpitegevust pakkuv koht.

Eelpool loetletud haigusnähud tekivadki sagedasti just lasteaiapäeva jooksul ja hommikul täiesti tervena tundunud lapse aeda toonud lapsevanem ei pruugigi selleks valmis olla. Nii tulebki vastu võtta ebameeldiv teade lapse haigestumisest ja mõelda, kuidas talitada edasi olukorras, kui last järgmisel päeval lasteaeda viia ei saa.
Kuna olen mõlemas – nii õpetaja kui lapsevanema – rollis, tahaksin seda teemat lahata mõlemast vaatevinklist lähtudes.

Lasteaiaõpetajatel, nii nagu näiteks ka arstidel ja advokaatidel, on oma eetikakoodeks ja ametialased ülesanded, mida nad on kohustatud täitma. Üks tähtsamaid kohustusi on see, et lasteaiaõpetaja vastutab lapse elu ja tervise eest. Raske on aga vastutada kõigi laste tervise eest, kui rühmas on lapsi, kes on lasteaeda toodud haigena. Ilmselgelt ei tunne see laps end hästi ja tavaliselt jääbki ta õpetajale kurtma küll peavalu, küll kibedat kurku. Tänapäeva lasteaias ei ole võimalik luua sellist süsteemi, kus hommikuse vahetuse õpetaja teeb igale lapsele kiire tervisekontrolli ja selekteerib kas rühma sobilikuks või mitte. Esiteks puudub õpetajal meditsiiniline pädevus ja teiseks selleks vajalik aeg.

Sageli on ka nii, et hommikul lapsega põgusalt kohtudes on raske mingeid haigusnähte kohe märgata. Neid näiteid, mida tuuakse nõukogude aja lasteaedadest, kus lapsi kraaditi ja hinnati väljaheite konsistentsi jms, ei ole mõistlik enam kasutada, sest me elame juba ammu demokraatlikus riigis. Seega jääbki loota lapsevanema heasoovlikkusele, et ta ei tooks haigusnähtudega last teadlikult lasteaeda ainult seetõttu, et last ei ole kuskile mujale panna.
Kõige kurvemaks teeb asja see, kui vanem kiivalt lapse haigusnähte varjata proovib või neist rühma õpetajat ei teavita. Väikelapse kasvatamisel ja õpetamisel on ülitähtis õpetaja ja lapsevanema koostöö – see peab põhinema teineteisemõistmisel ja usalduslikul suhtlemisel, sest enamasti veedab laps lasteaias 5–6 aastat ja enamiku aja päevast.

Vahel piisab nädala sees lapsele võetud puhkepäevast, et tekkinud väsimusest lahti saada, või nädalavahetusele lisaks võetud reedest või esmaspäevast, et last lihtsamatest haigusnähtudest terveks ravida.
Need vanemad, kes on antud nõuandeid järginud, pole sageli pidanudki lapsega pikemaks ajaks koju jääma. Usun, et lahendusi, kuidas lapse pikaajalisi haigestumisi vältida, on teisigi.

Laps tuleb korralikult terveks ravida

Lapsevanemana arvan, et pole vanemat, kelle laps ei oleks väikelapseeas haige olnud. Kuigi öeldakse, et haigus ei vali aega, võin oma kogemustest öelda, et alati tuleb haigus lapsevanema jaoks kõige ebasobivamal ajal.

Nelja lapse emana tean, milline kannatuste rada on kokku tõmmata magistritöö viimaseid otsi, kui lapsel on silmnähtavalt halb olla ja parima meelega istuks ta vaid süles, või korraldada maakondlikku näitust ja lasteaia jõulupidu, kui su oma lapsel on tuulerõuged, või minna esinema saalitäie inimeste ette, olemata silmatäitki maganud, sest lapsel tulevad hambad.
Kuid üks on kindel – väikelapseiga ei kesta kuigi kaua, võrreldes inimese ülejäänud eluga. Seega tuleb keerulisi aegu, kui laps haigeks jääb, õppida lahendama ikka lapse heaolu ja tervist arvestades ning teadmisega, et kooliealise ja täiskasvanuna ta seda ju enam ei vaja.

Sellistel juhtudel tulevadki mängu kõik teised pereliikmed, k.a pere suuremad lapsed ja tuttavad, naabrimemmed, titega kodusolevad emmed, vahetustega töötavad sõbrad jne, samuti haiguslehe võtmine.

Iga pere peab ise leidma oma võimalused, sest ühesuguseid kõikidele sobivaid skeeme ega retsepte kahjuks ei ole. Kurvaks teeb aga see, et lapsevanemate hulgas on levimas kaks negatiivset trendi: last ei taheta koju jätta esimeste haigusnähtude tekkimisel, mil tema ravimine oleks oluliselt lihtsam, ning last ei ravita korralikult terveks ja tuuakse silmnähtavalt veel haige laps kiirustades lasteaeda. Mõlemal juhul tekib minul kui lapsevanemal küsimus, miks?

Iga kord lapse terveks ravimise järel võiks aga mõelda, mida ma lapsevanemana saan teha, et mu laps oleks tervem ega haigestuks nii kergesti. Siinkohal on paslik teadmine, et väikelastega tuleb võimalikult palju viibida värskes õhus, sest lapsed peaksid maast madalast harjuma külma, niiskuse, tuule ja veega, et tugevdada immuunsüsteemi. Siis on ka haigustele vastuvõtlikkus väiksem.

Sageli aga jääbki lasteaias oldud õuesolek lapsele ainsaks, sest lasteaeda ja koju sõidab enamik lapsi autoga ja pärast lasteaiapäeva enam õue ei mindagi.
Unustada ei tohiks ka seda, et lasteaed pole ainus koht, kus laps võib haigestuda. Sageli on palju ohtlikumad talvised poeskäigud, kus paksudes riietes põngerjas üle kuumeneb või puutub kokku tõbistega, sama ohtlikud on rahvarohked üritused viirushaiguste rohkel ajal.

Allikas: Piret Kaasik, lapsevanem ja lasteaiaõpetaja

Sügisesed vihmased ja tuulised ilmad, puhkuste lõpp ja lasteaeia-kooli kooli algus loovad soodsa pinnase viirushaiguste levikuks. Oluline on meeles pidada, et külmetamine on haiguste puhul soodustav tegur, mitte aga peamine põhjus. Külm ja märg ilm langetavad inimese kaitsevõimet ning viirused, millega iga päev kokku puutume ja mida enese teadmata kaasas kanname, saavad immuunsuse langedes usinasti tööle asuda.

Viirusinfektsioonid kimbutavad kõiki inimesi, kuid eriti vastuvõtlikud viirustele on lapsed. Paljud vanemad on kogenud, et seni kodus olnud laps oli terve kui purikas, kuid läinud lasteaeda, ei möödu teinekord kuudki köha-nohuta.  Lasteaialapse immuunsüsteem on veel nõrk, kuid tõenäosus igapäevaselt erinevate haigustekitajatega kokku puutuda on suurenenud.

Kõige tüüpilisem on nakatumine õhu kaudu – viirusosakesi  hingatakse sisse. Viirusosakesi leidub mänguasjadel, ukselinkidel, telefonitorul – igal pool, kus haigestunud inimene on rääkinud, köhinud, aevastanud. Nii juhtubki, et kui lapsed  mängivad koos, hoiavad käest kinni, jagavad mänguasju ning hiljem hõõruvad kätega oma silmi või nokivad nina, on haigustekitaja organismi sattumine väga tõenäoline. Laste hingamisteede ja seedetrakti limaskestal on väga vähe viiruste vastaseid kaitsekehi ja nende vastupanu haigustekitajatele on nõrk. Lisaks on viirus kõige nakkavam paar päeva enne sümptomite teket, mil lapsel ega tema vanematel pole aimugi, et ta on kaaslaste jaoks nakkusohtlik ega tohiks lasteaeda minna. Nii pole ka kõige karmimate reeglitega lasteaias võimalik haiguseid täielikult vältida.

Septembris-oktoobris levivad rohkem rino-, adeno- ja paragripiviirus. Ohtlikuma haiguse, gripi, kuldaeg jääb tavaliselt talvekuudesse. Gripi puhul saab rääkida ka spetsiifilisest ravist, mis gripiviirusele toimib, kuid kergekäeliselt seda siiski ei kasutata – mõistlikum on haigust ennetada ja lasta end gripi vastu vaktsineerida.

Kergemate ja enam levinud ülemiste hingamisteede (aga ka seedetrakti) viirushaiguste korral meil viirusevastast ravi kasutusel ei ole, saame vaid leevendada haigusnähte ning ennetada raskema haiguse (näiteks kopsupõletiku, keskkõrvapõletiku jm) teket.

Oluline on teada, et viirushaiguse puhul antibiootikumidest kasu ei ole, kuna viirus ja bakter ei ole samad haigusetekitajad. Antibiootikumid toimivad bakteriaalsete haiguste korral. Bakteriaalnehaigus kulgeb üldjuhul raskemalt ning kindlaks saab seda teha ainult arsti juures.

Mida teha algava viirushaiguse korral?

Kuum tee (lisandina vaarika- või mustasõstramoos, sidrun ja/või mesi) sobib valutava kurgu, köha, kurgus oleva “kõdistava tunde” ja ka nohu puhul.
Kurguvalu puhul saab abi  erinevatest õliga aerosoolidest. Eesti oma toodetest on apteegis müügil taruvaik saialille ja kummeliga ning  saialille-astelpaju pihusti.
Rohke vedelikutarbimine tuleb kindlasti kasuks ja aitab haigusel kiiremini mööduda. Kasulik oleks juua lisaks teele ka tavalist vett või lahjat morssi. Magusad limonaadid ei ole hea valik.
Sooja (kuuma) veega jalavann sobib samuti algava haiguse korral, küll aga ei soovita seda palavikus haigele, kelle kehatemperatuuri see veelgi tõsta võib.
Sooja auru sissehingamisest saab leevendust kinnise köha korral. Ettevaatlik tuleb olla väikelastega, et hingamisteid ära ei kõrvetataks. Hea moodus on lasta kuumal veel vannitoas joosta ning sellest tekkivat auru sisse hingata. Suureks abiks on ka spetsiaalsed auruaparaadid, mida saab apteegist osta või mõnel juhul ka tervisekeskusest laenutada. Abi võib olla hanerasva määrimisest rinnale.
Lastele sobivaim palavikualandaja on paratsetamool, millel on olemas mitu ravimvormi: siirup, küünlad, närimistabletid. Palavik hakkab langema umbes poole tunni jooksul pärast ravimi manustamist ja  kogus, mida laps korraga vajab, sõltub tema kehakaalust. Palaviku ühekordseks langetamiseks piisav ravimikogus on 10-15 mg paratsetamooli korrutatud lapse kaaluga. Perearstiga nõu pidades võib arst soovitada palaviku alandamiseks ka ibuprofeeni.
Väga kasulik on meresoolalahus, mis sobib kinnise nina puhul. Meresoolalahust võib kasutada pikaaegselt ning see sobib nina loputamiseks ka imikutele ja väikelastele (NB! Imikutele ilma surveta pudelist, lahusena), kellel nina limaskesta turse alandamiseks on see just esimene valik.

Allikas: Postimees

1. Beebikõõm ehk gneiss 

Mõnikord tekivad imiku juustega kaetud peanahale või laubale kulmude vahele kollakas-pruunikad rasused koorikud, mida nimetatakse gneiss ehk beebikõõm. Need moodustuvad surnud naharakkudest ja rasunäärmete rasust. Kõõmast vabanemine vajab kannatust. Selleks on soovitav enne vannitamist peanahk õliga sisse hõõruda ning umbes pool tundi kuni tund lasta õlil toimida. Parema tulemuse saavutamiseks tuleks titale panna müts pähe, et õli toimiks nahale paremini. Vannis tuleks püüda pea puhtaks pesta, selleks ärritavaid šampoone mitte kasutades ning pärast lapse juukseharja või peenepiilise kammiga korp välja kammida. Korplööbel on kalduvus taastuda, mistõttu oleks soovitav nahka puhastada üks-kaks korda nädalas.

2. Gaasivalud ehk koolikud

Pea kõikide vanemate mure lapse esimestel elunädalatel on gaasivalude olemasolu või hirm nende tekkimise ees. Koolik on üldmõiste, mis tähistab hästitoidetud tervel lapsel esinevaid kontrollimatuid nutuhooge. On teada, et kõik lapsed nutavad, sest teisiti ei oska nad oma muret näidata. Umbes kolmandikul imikuist esineb nutuhoogudega kõhuvalu, mis kestab umbes 3 tundi päevas kolmel-neljal päeval nädalas. Sellised nutuhood algavad teisest elunädalast, kestes kolmanda elukuuni. Enamasti nutavad lapsed õhtupoolikuti, tundes end hommikuti paremini ja andes ka emale veidi puhkuseaega.

Koolikuis lapse kõht on suur ja punnis, selle eesseinal kumavad läbi naha veresooned. Ta tõmbab jalgu vastu kõhtu, topib rusikaid suhu ja siputab ägedalt käsi-jalgu. Nägu punetab, nutt võib olla kiljuv ja väga lohutamatu. Nutvat last on võimatu rahustada, ta ei ole nõus rinnaimemisega või imeb rinda väga lühidalt. Pärast toitmist võib ta muutuda varasemast veelgi rahutumaks. Lõpuks nutab ta end magama, kuid uinumine on raske ning uni on häiritud.

Koolikute põhjus on siiani ebaselge. Erinevad arstid oletavad mitmeid erinevaid tekkepõhjusi. Arvatakse, et oma süü on ebaküpsel seedesüsteemil. Selle arvamuse vastu räägib teadmine, et ajalisel vastsündinul on juba sündides olemas kõik toidu seedimiseks vajalikud ensüümid.
Võimalik ka, et ebaküpsel närvisüsteemil on osa koolikute tekkimisel. Seetõttu reageerib laps ümbrusest pärit stimulatsioonile üliägedalt ja püüab end vanematele arusaadavaks teha nutu abil.
Samuti võib koolikute tekitajaks võib olla stress. Näiteks on leitud, et gaasivalusid on rohkem lastel, kelle sünd on pikalt ette planeeritud.
Kõhuvalusid esineb nii poistel kui tüdrukuil ja pole vahet, kas tegemist on esimese või mitmenda lapsega peres. Lapsed kasvavad hästi, nende kaaluiive on rahuldav.
Nuttev laps tekitab emale ja teistele kodustele suurt stressi ning nende stress kandub omakorda üle lapsele. Tekib nö. surnud ring, kus lapse rahutus muudab vanemad rahutuiks ja see omakorda süvendab tekkinud probleemi.

Kuna koolikute täpset põhjust pole teada, on nende vastu väga raske võidelda.
Eelkõige tuleks püüda parandada lapse enesetunnet, kasutades näiteks järgmisi lohutamise võtteid:

last võiks kanda kõhukotis või kõhule seotuna suurrätikus;
teda võiks kiigutada hällis või kiiges, sõidutada autoga või vankriga;
lapse teki sisse mähkimine;
lõõgastumine sooja vanni või duši järel;
kõhumassaaž

Massaaži positiivse toime kohta on leitud, et loomadel, kes oma poegi lakuvad, pole gaasivalusid.

Apteegis on saadaval ravimid, mis mõeldud gaasivalude leevendamiseks. Uuringute alusel ei ole kahjuks leitud, et need rohud head tulemust annaks. Kui olukord on väljakannatamatu, pole ükski võte paha selle kergendamiseks. Simetikooni sisaldavad gaasirohud on apteegis ilma retseptita saadaval. Enamasti on noored vanemad kuulnud nimetusi Cuplaton, Sab Simplex või Espumisan. Ravimfirmad kasutavad sama toimeainega rohu puhul erinevaid nimetusi. Milline neist lapsele kõige paremini toimib, on iga koolikutega lapse puhul erinev. Nende toimel muudetakse sooles olevad gaasimullid väiksemaks, et oleks kergem välja puuksutada. Gaaside hulga vähenemine sooles muudab lapse enesetunde paremaks. Antud ravimid ei imendu sooles, neil puuduvad kõrvaltoimed. Seega on tilkade kasutamine imikuil ohutu.

Kui rinnapiimal olevale imikule anda gaasivaluvastaseid tilku, ei maksaks seda teha lutipudelist, ravimi kogus on ööpäevas suhteliselt suur ja lapsel võib tekkida täiskõhutunne. Parem oleks rohtu anda lusikalt, kuid mitme manustamiskorrana päevas.
Lohutuseks võib küll öelda, et nii hulluks olukord lõputult ei jää ja umbes kolmandal elukuul gaasivalud saavad otsa. Üleminek võib olla järk-järguline, kuid mõni laps muutub päeva pealt rõõmsaks ja rahulikuks.

Esineb võimalus, et rinnapiimatoidul lapse gaasivalud tekivad reaktsioonina ema söögile. Väikelapse allergial on mitmeid avaldumisviise, neist esimesena võib ilmneda probleem sooles. Sellisel juhul aitab konkreetse toiduaine ärajätmine ja laps muutub rahulikumaks. Üheks toiduaineks, millest probleemid võivad tekkida, on näitkes piim. Imetava ema menüüs ei pruugiks olla ka emal rohkelt gaase tekitavaid toite või toiduaineid, millele ema on ülitundlik.

Kunstlikul toidul oleval lapsel võib abi olla toidusegu vahetamisest. Kuna rinnapiimaasendaja ei sisalda piimahappebaktereid, võib ka neid juurde anda. Mikroobide koosseis sooles paraneb, mille tagajärjel valulike gaaside hulk võib väheneda. Arsti soovitusel võib hakata andma lapsele allergiahaigetele mõeldud segupiima. Sellises piimasegus on piimavalk lõhustatud ning muudetud lapsele kergemini omastatavaks.
Kuna koolikud põhjustavad stressi ka lapsevanemail, tuleks mõelda võimalusele ka ennast aidata. Kui väsimus hakkab võimust võtma, võiks paluda vanaema-vanaisa last hoidma ning ise minna õue jalutama. Tagasi koju jõudes, on rohkem jõudu võitlusteks.

3. Higilööve ja teised muutused nahal

Vanemail on alati mure, ega nende laps ometi külmeta ning koos sellega panevad nad talle rohkelt riideid selga. Paksult pakitud laps tunneb end ebamugavalt ning tema nahale tekib peen punasetäpiline lööve. Olukord paraneb kiirelt, kui laps lahti riietada ning nahale õhku anda. Kuna lapse soojusvahetus pole hästi välja kujunenud, vajab ta riideid, mis vastavad ümbritsevale temperatuurile. Lapse naha vastas ei tohiks olla sünteetilisest materjalist pesu, mis ei lase nahal hästi hingata.

Mõnikord vastsündinu riideid vahetades panevad vanemad ehmatusega tähele, et nende silma all muudab tita värvi. Laps võib muutuda valkjaks või sinakaks poole keha ulatuses, kas piki keha või vöökohast alla- või ülespoole. Teine kehapool säilitab oma tavalise värvi. Antud olukord on seotud vereringe ebaküpsusega. Kui lapse asendit vahetada, taastub tavapärane nahavärvus. Samal põhjusel muutuvad täiesti terve tita käe- ja jalalabad sinakaks. Vereringe küpseb mõne nädala jooksul, edaspidi sellised probleemid ei kordu.

Veidi jahedamas ruumis lapse riideid vahetades panevad vanemad tähele, et imiku nahk muutub laiguliseks. Ka selline nahaleid on seotud vereringe ebaküpsusega. Imiku õhukesest nahast kumavad sooned läbi. Tavaliselt möödub selline nähe mõne esimese elukuuga. Kui imiku nahk on katsudes liialt jahe, oleks hea mähkmevahetuse ajal laps soojemalt katta või hiljem rohkem riideid selga panna. Kui veidi lapilise tita nahk on soe, võib rahulikult oodata ja probleem möödub mõne minuti jooksul.

4. Kuidas mõõta väikelapse kehatemperatuuri?

Sageli alustavad emad lapse kehasoojuse mõõtmist huulte või käeseljaga lapse laupa katsudes. Algul tundub olevat võimatu lapse palavikust aru saada, kuid ajapikku muutuvad nad järjest osavamaks. Kui laps tundub olevat soe, on õige kraadiklaas välja otsida ja temperatuur ära mõõta. Huultega katsumise nipp ei ole usaldusväärne, kui laps on tulnud õuest või võetud välja sooja teki alt või olnud rinda imedes tihedalt ema vastas või on ema ise äsja joonud kuuma jooki.

Kehatemperatuuri on kõige kergem mõõta pärakust (eriti imikul), kaenla alt, suust või kõrvaaugust. Haige mudilane võib tunda vastumeelsust kraadimise suhtes. Kraadimine pärakust annab kõige kiiremini tulemuse. Suust mõõtmine selleks mitte ettenähtud termomeetriga võib olla ohtlik, sest laps võib hammustades kraadiklaasi lõhkuda.
Pole vahet, kas kraadimiseks kasutada digitaalset või tavalist elavhõbetermomeetrit. Piiksatusega tulemust teadvustav digitaalne võib olla mudilasele põnevam. Sellise termomeetriga saab tulemuse kiiremini. Seega veidi rahutu väikelapse või imikuga kodu võiks eelistada digitaalset kraadiklaasi.

Laps peaks palaviku kontrollimiseks olema veidi aega rahulikult. Suurema lapsega tuleks vaadata raamatut või videot, sest elav sehkendamine tõstab kehatemperatuuri. Suust palaviku mõõtmisel ei tohiks laps eelnevalt juua soojendatud või külma jooki, sest tulemus võib muutuda valeks.

Pärakust kraadimiseks tuleks tita panna selili mähkimislauale, tõsta jalad veidi ülespoole ning vähese õliga libedamaks tehtud kraadiklaasi ots viia umbes paari sentimeetri sügavusele soolde. Suurem laps võiks lebada kõhuli vanema süles, padi pea all. Niiviisi last rahulikuna hoides tuleks lükata kraadiklaasi ots pärakusse. Tulemus on käes umbes kahe minuti jooksul või piiksatuse kõlades. Kui laps punnib kraadimisele vastu ja surub termomeetri välja, saab ka pooleminutilise mõõtmisega teada, milline on palavik. Pärakust kraadimine pole soovitav, kui lapsel on kõhulahtisus. Sellisel juhul tuleb palavikku mõõta kaenla alt. Kraadiklaasi õigesse kohta sättides tuleb jälgida, et riideid ei jääks termomeetri ja naha vahele. Rahutumal lapsel oleks õige särk seljast võtta. Täpse tulemuse saamiseks peaks kaenlaaluse nahk olema kuiv. Hoides lapse kätt tihedalt vastu külge, on elavhõbetermomeetri kasutamisel tulemus valmis 5 minuti pärast.

5. Kuidas toimida palaviku puhul?

Ravima peaks hakkama last juhul, kui ta enesetunne on halb. Mõnikord võib laps olla raskelt haige, kuid tal pole palavikku. Teine laps võib kõrge palavikuga ennast väga hästi tunda. Enamasti põhjustavad väikelaste palavikku viirused, mille poolt tekitatud haigused paranevad ise. Palavikku, mis on väiksem kui 38,5°, ei tuleks hakata alandama. Kui laps tunneb end väga halvasti, tal valutab näiteks kõrv, aitab paratsetamooli andmine tema enesetunnet parandada ning tal õnnestub uinuda.

Kui lapsel on palavik, ei tohi teda katta paksu tekiga. Selga tuleks jätta võimalikult vähe riideid, võibolla piisab ainult jalas olevaist mähkmetest. Niiviisi saab keha soojust ära anda ning jahtub. Jahutamiseks võib kasutada lehvikut või ventilaatorit. Haige lapse tuba ei tohiks olla liiga kuum. Kui lapsel on palaviku tõusu ajal külmavärinad, võib ta sel ajal mähkida tekki ning värinate möödumisel taas lahti pakkida.

Palavikuhaige laps vajab rohkelt juua, sest vedeliku kadu naha kaudu on suurenenud. Talle tuleks pakkuda lemmikjooke, kindlasti tuleb mahla lahjendada. Lapsele pakkumiseks sobivad ka mahlased puuviljad, vesi, tee. Jooma peaks sageli väikesi lonkse võttes. Rinnapiimalaps tahab imeda sagedamini kui tavaliselt, kuid ühekordse imemise kogused on väiksemad. Imikud keelduvad palaviku ajal sageli muudest toitudest-jookidest, ema ei peaks keelduma imetamisest imiku nõudmisel. Kui laps on hakanud saama lisatoite ja päeval imeb rinda juba suhteliselt vähem, siis palavikuhaige võib nõuda ainult rinda. Rinnapiima kogus suureneb vastavalt lapse vajadusele ning mitmeks päevaks jääb ta ainukeseks imiku poolt saadavaks vedelikuks.

Palavikku saab alandada ülehõõrumiste abil. See ravimeetod on sobivaim järgmistel juhtudel: kui palavik tõuseb vaatamata kasutatud ravimile, eelmise ravimidoosi andmisest on möödunud liialt vähe aega, laps keeldub rohust, ta oksendas kogu suu kaudu antud rohu välja ning kõhulahtisuse tõttu on raskendatud pärakuküünalde kasutamine. Ülehõõrumiseks võib kasutada 20° alkoholi (viin tuleb lahjendada veega pooleks) või leiget vett. Kui palaviku põhjuseks on ülekuumenemine, võib kasutada külma vett. Hõõrumiseks sobib väiksem froteerätik või vatipall, mis tehakse lahuses märjaks. Nahka tuleb niisutada labakätel, -jalgadel, kaelal, kõhul. Auruv lahus jahutab nahapinna, selleks võib kuluda kuni paarkümmend minutit.

Palaviku alandamiseks ravimite kasutamisel tuleb meeles pidada, et tegemist on organismi kaitsereaktsiooniga. Seega temperatuuri vähendamisel tuleb olla ettevaatlik. Palaviku alandamiseks ja valu vaigistamiseks on sobiv ravim paratsetamool, mida on apteegis saada erinevate nimetuste all, näiteks Panadol, Efferalgan, Calpol, Tylenol, jt. Sõltuvalt lapse vanusest võib kasutada erinevaid ravimvorme, nagu küünlaid, tilku, siirupit, närimistablette, lahustuvaid või tavalisi tablette. Väikelaste viirushaiguste puhul ei soovitata kõrvaltoimete tõttu aspiriini kasutada. Vajadusel võib anda lapsele ibuprofeeni, mille palavikku alandav ja valuvaigistav toime sarnaneb paratsetamoolile. Sõltuvalt ravimi manustamisviisist saabub toime 20-30 minuti pärast ning kestab umbes 4-6 tundi. Kui palavik tõuseb uuesti oodatust kiiremini, tuleb enne rohuandmist kasutada ülehõõrumisi.

Kui palju anda paratsetamooli?

Kui lapsel ei alane palavik rohu andmise järel, tuleb kontrollida, kas annus vastas lapse suurusele. Kõige sagedasemaks ebaefektiivse palaviku alandamise põhjuseks on liiga väike ravimi kogus. Õige doosi meenutamiseks on alljärgnev tabel.

Lapse kaal vanus siirupi kogus küünla suurus
5 kg < 3kuud 60 mg (2.5 ml) 80 mg
10 kg 4 – 12 kuud 120 mg (5 ml) 125 mg
15 kg 1 – 3 aastat 180 mg (7.5 ml) 250 mg
20 kg 4 – 5 aastat 240 mg (10 ml) 250 mg
25 kg 6 – 7 aastat 300 mg (12.5 ml) 500mg

Paranemise ajal vajab laps rahulikku ümbrust, suurema lapsega tuleks mängida rahulikke mänge või lugeda koos raamatut, liiga tormakad mängud võivad palavikku tõsta.

Kui lapsel on palaviku tõusu ajal esinenud krampe, tuleks palaviku alandamisesse suhtuda märksa tõsisemalt. Sellise lapse kodus peaks alati olemas olema palaviku alandajad, sageli on ühe krambi läbi teinud lapsel kalduvus ka uuele krambile järgmise haigestumise ajal. Palavikku alandavat ravimit tuleks anda väiksema temperatuuritõusu juures kui tavaliselt soovitatud. Kui palavikukrambi puhul on kasutatud krambiravimit, võiks ka see kodus olla, sest palavikuga kaasnev haigus tekib ootamatult, ning siis pole enam aega apteeki joosta. Kui lapsel tekib kramp palaviku ajal, tuleb säilitada rahulik meel. Laps asetada külili voodile või muule alusele, mitte püüda teda äratada või raputada, sel ajal lapsele mitte pakkuda juua. Kui lapsel on midagi suus, oleks õige suu puhastada. Palaviku alandajat oleks õige manustada küünlana, sest laps ei ole võimeline neelama. Küünlana manustatud ravimi toime saabub veidi kiiremini kui suukaudse rohu puhul. Ravimi andmise järel võib alkoholilahusega nahka üle hõõruda. Ägeda seisundi möödumisel tuleks helistada arstile, kui seda varem tehtud pole.

6. Kõhukinnisus

Normaalne roojamise sagedus on erinev, see sõltub lapse vanusest ja toitumistavadest. Rinnapiimatoidul laps võib kakada 7-10-päevaste vahedega, seejuures on väljaheide pehme.
Kõhukinnisuse puhul muutub iste sagedus harvemaks, olles vähem kui kolm korda nädalas. Roojamassid on kõvad, pabulatena. Sageli on lapsel valus kakada, mistõttu ta hakkab istet kinni hoidma. Sellega teeb ta oma olukorra raskemaks.

Kõhukinnisust võivad põhjustada mõned ainevahetus- ja närvisüsteemi haigused ja ravimid, kuid sagedamini on väikelapsel põhjuseks vale toitumine või psüühilised probleemid, näiteks hirm võõras kohas potile minna. Ükskõik mis põhjusest kõhukinnisus on tekkinud, probleemid on ühesugused. Lapse roojamassid täidavad soole, nad muutuvad väga tihedateks. Potil käia on valus, see omakorda kutsub esile kaka kinnihoidmise. Kui rohked mahukad väljaheite massid väljuvad soolest, võivad nad mehhaanilisele ärritusele lisaks vigastada jämesoole limaskesta. Kui laps sööb ühekülgselt piimatoitu, jääb soolde jääkaineid vähe ning polegi midagi roojata. Kui soole tühjendamise probleem kestab pikaajaliselt, kaotab laps kontrolli soole üle ning võib hakata pükse mustama.

Imikueas kujunev kõhukinnisus võib olla mõne tõsise haiguse avaldumisvormiks. Kõige sagedamini esineb seda 2-4-aastastel, kes hakkavad valima toitu ning keelduvad allumast õpetustele.

Kõhukinnisusega lapse aitamiseks tuleb hoolikalt jälgida tema sööki. Lahtistavalt toimivad toored õunad, pirnid, värsked või kuivatatud ploomid, aprikoosid, rosinad, viigimarjad. Putrudele võib lisada kliisid. Laps peaks toidu juurde jooma piisavalt, kuid jälgima peaks, et see ei oleks rõõsk piim. Esimese eluaasta imiku piimaks peaks olema rinnapiima või selle puudumisel rinnapiimaasendaja. Lehmapiim selles vanuses ei sobi. Kui menüü jälgimisega olukord ei parane, võib lisada toidule keefiri või jogurtit, kuid mitte liialt suurtes kogustes. Piimas sisalduv kaltsium võib muuta iste tihedamaks ning ainult piimast toituv laps ei söö muud, mistõttu jääb roojamasse väheks. Toidule võib lisada toiduõli, mis muudab jääkainete liikumise sooles libedamaks. Et soolt paremini tööle panna, on oluline väikelapse kehaline aktiivsus. Peaks jälgima, et kogu lapse päev ei mööduks autos või vankris istudes, vaid laps saaks piisavalt liigutada, roomata, ringi tatsuda. Soolestiku aktiivsemaks muutmisel saab abi kõhumassaaŸist ja võimlemisest. Raskematel juhtudel aitavad ravimid, kuid neid oleks soovitav kasutada arsti nõuande järgi. Kui kasutada klistiiri või küünlaid pidevalt, harjub laps ning probleem muutub raskemaks. Kõhukinnisuse profülaktikaks tuleb jälgida, et laps tühjendaks soolt regulaarselt iga päev.

7. Kõhulahtisus

Kõhulahtisust diagnoositakse selle alusel, milline näeb välja lapse väljaheide, mitte selle alusel, mitu korda laps päeva jooksul roojab.

Kui rinnapiimatoidul imiku kaaluiive on rahuldav, enesetunne hea, võib ta tõepoolest kakada igal toidukorral. Sagedamini esineb seda esimestel elukuudel, vanuse kasvades muutub lapse seedetrakt tugevamaks ning väljaheide harvemaks. Ka hea isuga väikelaps võib käia potil mitu korda päevas ning iste võib olla suhteliselt pehme. Kõhulahtisust esineb rohkem suve lõpul – sügise algul, mil lapsed söövad rohkelt puuvilju. Kõhulahtisus võib olla mõne muu haiguse avaldumisvormiks. Ta võib esineda näiteks allergia puhul mõnele toiduainele (eriti piimale) või ravimitele. Vedelat istet võib põhjustada antibiootikumidega ravimine, samuti hammaste tulek. Kui kõhulahtisus on kauakestev, võib kahtlustada mõnd ainevahetushaigust.

Enamasti tekib äge kõhulahtisus soolepõletiku puhul, sel juhul on tavalisemad põhjustajad viirused, harvemini bakterid. Sellisele haigusele eelneb tavaliselt oksendamine. Nakkusliku kõhulahtisuse levimine toimub tavaliselt mustade kätega suhu või pesemata puuviljade kaudu.

Kõhulahtisusega lapse abistamiseks on õigem ravimeid mitte kasutada, kui arst teisiti ei soovita. Kõigepealt tuleks alustada dieediga. Lapse toitmisel tuleks arvestada isu, kuid igal juhul tuleks katsuda last rohkelt joota. Jootmiseks ei sobi rõõsk piim, limonaad või koola ning lahjendamata magus mahl. Hea oleks kasutada spetsiaalseid apteegis müüdavaid soolade-suhkru segusid, mida lisatakse keedetud veele. Võib kasutada ilma gaasita mineraalvett, teed, ka keefiri või jogurtit. Kui laps keeldub mõnest joogist, tuleb pakkuda teist, et laps kuivaks ei jääks. Haiguse ajal pole võimatud lapse isu ja meeleolu muutused, mille tõttu muutub laps kapriisseks ja toitu valivaks. Et selline olukord lapse üldseisundit ei halvendaks, tuleb sel ajal olla tavalisest järeleandlikum. Rinnapiimalapsed peaksid rinda edasi sööma. Lisatoitudega võib oodata seisundi paranemiseni. Kui kõhulahtisus taandub, tuleb uuesti söömist alustada kergemini seeditavate toitudega ja algul väiksemate kogustega. Normaalse mikrofloora taastamiseks sooles võib kasutada laktobatsille (piimhappebaktereid), mida on saada nii kapslitena apteegist kui keefiri või jogurtina.

8. Kõrvavalu

Kui imik, kellel ammu pole gaasivalusid olnud, ärkab öösel ja nutab, võib kahtlustada kõrvavalu. Väiksematel lastel võib valu esineda mitme erineva tunnusena, mõni laps näitab haige kõrva peale, mõni kraabib kõrvatagust või ?lesta, kehatemperatuur võib olla normaalsest kuni kõrge palavikuni. Laps võib iiveldada või oksendada ning tema kõht võib olla lahti. Imikud on tavalisest rahutumad.

Kui arst kontrollib kuulmekilesid, on need roosast erkpunaseni. Keskkõrvapõletiku tunnused ei pruugi avalduda kohe esimesel haiguspäeval, vaid alles päeva-paari pärast. Nutva lapse kuulmekilede vaatlusel võib arst näha neid punetavaina, kuid see ei pruugi olla keskkõrvapõletiku tunnuseks. Niisugusel juhul tuleks kõrva uuesti vaadata paari päeva pärast.

Keskkõrvapõletiku tekitajaks on enamasti bakterid, harvemini viirused. Kuulmetõri, mis paikneb nina ja sisekõrva vahel ning osaleb kõrva õhustamisel ja selle puhastumisel, on imikuil lühike ning asub horisontaalasendis. Tavaliselt eelneb kõrvapõletikule nohu ning põletik pääseb selle kaudu kergesti väikelapse kõrva. Ninas esineva põletiku ajal tursub nina limaskest, takistades kõrvast vedeliku väljavoolu ning lapsel tekib keskkõrvapõletik. Kuna väikelastel esineb sagedamini külmetushaigusi ning nende organismi vastupanuvõime on suhteliselt väike, esineb neil sagedamini kõrvapõletikke.

Raskete tüsistuste ärahoidmiseks tuleb keskkõrvapõletikku ravida antibiootikumidega. Valutava kõrva puhul on õige kasutada valu leevendamiseks paratsetamooli, haigele poolele võib panna sooja koti. Laps võiks olla tõstetud peaalusega, nii õnnestub uinuda. Kõrvatilku ei tohiks kasutada enne, kui arst on kuulmekile üle vaadanud. Valutavasse kõrva pole õige panna vatitupse, sest sügavale kuulmekäiku surutuna võivad need vigastada kuulmekilet. Keskkõrvapõletikul on kahjuks kalduvus korduda. Haiguse vältimiseks on kasulik rinnaga toitmine. Suuremad lapsed ei tohiks lutipudelist imedes uinuda. Kodu peaks olema tubakasuitsuvaba. Kui väikelaps põeb sageli hingamisteede põletikke, ei ole hea teda viia lastekollektiivi, pigem leida võimalus koduseks hoolduseks.

9. Köha

Eestimaal, kus suurema osa aastast on õhk niiske ja ilm külm, on viirustel väga head tingimused levimiseks. Tihti esineb nii lastel kui täiskasvanuil erineva iseloomuga köha.

Hommikul ärgates on hääl kähe ning tuleb lahti köhida, väiksematel lastel ei õnnestu köha tõttu uinuda. Rüblikuid takistab köha võidu jooksmisel. Köhiv mudilane peab leidma sobiva asendi, mis lubab tal kõige kergemini rögast vabaneda. Mõnikord on köha vanemate kõrvadele kraapiva loomuga, mõnikord ajab eelnevalt terve lapse kähe hääl ema kesköösel üles. Kevade saabudes on emal tunne, et kogu sügise ? talve on laps köhinud. Kas kuidagi on üldse võimalik last aidata?

Köha tekkepõhjuseks on lima valgumine ninast alla kurgu poole, tekkinud ummistuse tõttu kurgus vallandub köharefleks ja laps püüab takistusest vabaneda. Mida väiksem on laps, seda vähem jõuab ta välja köhida. Lima koguneb kurgus ning hingamisel kuulduvad urinad-kiuned. Sageli köhivad lapsed rohkem öösiti, sest lamades pole kogunenud limal võimalik imenduda. Selline köha ei ole kuigi tugev, mistõttu rögast vabanemiseks on kulub kauem aega.

Kõige lihtsamaks abistamise vahendiks on niiske õhu hingamine. Selleks võib vannitoas kuuma vee jooksma panna ning lapsega aurusesse ruumi minna. Võib köögis veepoti tulele asetada ja lasta aurul koguneda, et koos lapsega seda sisse hingata. Niiske õhu abil niisutatakse hingamisteid ning kogunenud põletikuline sekreet väljub kergemini.

Apteegis on müügil rohkelt köharohtusid, mis leevendavad mõnevõrra lapse seisundit. Veeldatud röga on lapsel kergem köhida, kuid köha tekkepõhjust nad ei kõrvalda. Nooremale kui üheaastasele lapsele ei sobi rögalahtistid, sest tema ei oska ega jõua sekreeti hingamisteedest välja köhida. Köhiv laps vajab rohkelt juua, selle abil muutub röga vedelamaks. Kui lapse üldseisund on hea, võib temaga õues jalutada, ka värske õhk aitab haigusest üle saada.

Kui vanemad ärkavad keset ööd vilisevat või haukuvat köha kuuldes, vajab laps koheselt auru hingamist. Last tuleks püüda rahustada, sest rahutul lapsel halveneb enesetunne. Larüngiidi või sügavamal hingamisteedes esineva larüngotrahheiidi põhjustajaks on tavaliselt viirused, mille tõttu hingamisteedes tekib turse ja suureneb tihke lima eritus. Lapse hääl on kähe, köha on kare ja haukuv, ta hingamine muutub häälekaks, võib näha, kuidas roietevahemikud kaasa töötavad. Tavaliselt sellise haigusega ei kaasne palavikku. Kui kodune aururavi ei leevenda lapse seisundit, ta muutub uniseks, keeldub joogist või tekivad hingamisraskused, tuleks minna haiglasse, kus on võimalik ravimisel kasutada spetsiaalseid vahendeid.

Kui köha kestab vaatamata kodusele ravimisele, tuleks minna arsti juurde, et selgitada haiguse tekkepõhjus ning vajadusel kasutada arsti poolt väljakirjutatud rohtusid.

10. Luksumine

Raseduse ajal panevad tulevased emad tähele, et väike inimene kõhus aeg-ajalt jõnksuvaid liigutusi teeb. Hiljem oskavad nad hinnata, et tegemist oli luksumisega. Arvatakse, et luksumine võib olla üks vastsündinu refleksidest ning päris täpselt ei teata, millest see tekib. Tavaliselt last ei häiri luksumine, küll võib aga emal olla raske seda kuulata. Imetamist ei maksaks katkestada luksumise pärast. Kui laps on söömise lõpetanud, võiks aidata uuesti rinnale asetamine ja vähene imetamine. Pudelitoitu saavale lapsele võiks anda vett juua.

11. Mähkmelööve ehk mähkmedermatiit

Haudumus on sage mure esimesel eluaastal. Seda esineb nii marli- kui ühekordsete mähkmete kasutajail. Mähkmelööve võib olla probleem niikaua, kuni imik kasutab mähkmeid, kuid kõige sagedamini tekib ta pärast lisatoitude menüüsse viimist, mil roojamassid muutuvad söödud toidu toimel nahka ärritavaks. Kahjuks tekib mõnel lapsel nahaärritus kergemini.

Naha põletiku täpset tekkepõhjust pole teada. Arvatakse, et süüdi on pidev kontakt niiskusega, mis kutsub esile naha ärrituse. Kui selline nahk hõõrdub vastu mähkmepinda ning talle toimivad roojas või uriinis leiduvad keemilised ühendid, võivad kas naha pinnal või väljaheiteis leiduvad mikroobid seda veelgi vigastada. Sagedane seebi või muude puhastusvahendite kasutamine võib põhjustada nahal olevate kaitsekihtide nõrgenemise. Kui mähkmed on liialt tihedalt ümber, ei pääse õhk nahani, uriinis leiduv ammoniaak võib kahjustada juba eelnevalt häirunud nahka. Mähkmelööve tekib tavaliselt kohtadesse, mis on kõige tihedamas kontaktis pissiga, tüdrukutel häbememokkade kohale, poistel ettepoole.

Nahka ärritavateks aineteks võivad olla nii roojas kui uriinis leiduvad keemilised ained kui pesuvahendid, mida mähkmete pesemise ajal riidekiududest hästi välja ei pestud või hoopis kilemähkmete täiteained. Seetõttu oleks hea lapse pesu pesta allergikutele mõeldud pulbriga, masinas kasutada võimalusel korduvloputusreŸiimi või eraldi loputada ihu vastu puutuvad pesuesemed veelkord üle. Kui lapsel kasutatakse ainult ühekordseid mähkmeid, võivad haudumuse tekkepõhjusteks olla hooldusvead. Kuna mähe imab vedelikku hästi, ei vahetata seda piisavalt sageli. Nahk on pidevalt niiskes ja soojas, kontaktis väljaheidetes leiduvate jääkainetega. Kui lisaks häirub mikroobide tasakaal, näiteks haiguse ajal, tekib kergesti soorhaudumus. Mähkmedermatiiti võib näha rohkem lastel, kel on kalduvus allergia tekkeks.

Mähkmedermatiidi esmaseks ravivõtteks on hea hooldus, mähkmeid tuleb vahetada piisavalt sageli. Kui lööve on kestnud kaua, peaksite jälgima, et mähkmed saaksid vahetatud koheselt pärast pissimist ja roojamist. Kui laps armastab rohkelt mahla juua, tuleks seda oluliselt vähendada. Mida rohkem imik joob, seda rohkem ta pissib ja nahk on pidevalt märg. Selle vastu võitlemisel aitab hästi mahla andmine tassist, kust laps joob vähem.

Hästi toimib õhutamine, mähkimise ajal hoida last paljalt. Kui kodu on piisavalt soe, poleks paha lasta lapsel magada palja pepuga. Voodi kaitseks tuleks asetada vett tõrjuva kile peale mitmekordselt kokkupandud mähkmeid.

Naha puhastamiseks tuleks last kakamise järel pesta veega ning korralikult kuivaks tupsutada. Pesemiseks võiks seepi kasutada vaid kord päevas, et nahk ei muutuks liialt kuivaks. Probleemse naha puhastamiseks on vesi parem kui puhastuslapid. Laps võib olla allergiline mõne aine suhtes, mida on kasutatud lappides. Sellisel juhul oleks hea võtta kasutusele mõne teise firma poolt toodetud puhastuslapid, kuid mähkmelööbe ajal oleks parem neist hoiduda. Ainult pissimise järel pole vajadust nahapuhastusvahendeid kasutada, laps peaks võimalikult kiirelt kuivaks saama.

Haudunud nahale ei maksa panna õli või rasvast kreemi, mis ei lase nahal hingata ega paraneda. Sobivaks hooldusvahendiks võiks olla lastepuuder või kodustest vahenditest kartulijahu, mis seovad niiskuse ega lase sel nahale toimida. Kreemidest võib kasutada tsinkoksiidi sisaldavaid, mis tõrjuvad vett nahalt, hoiavad seda kuivana ja samas aitavad naha pealiskihil paraneda.

Ühekordsete mähkmete kasutamisel võib abi olla nende tootjafirma vahetamisest.

Kui tavaliste hooldusvõtetega nahk ei parane mõne päeva jooksul, oleks hea pidada nõu arstiga. Mähkmedermatiidil on erinevaid esinemisvorme, mis võivad vajada teistsugust ravi, kui lapsel kasutatud. Mõnel juhul tuleks kasutada põletikuvastase toimega salve, mõni laps vajaks seeneravimit. Allergia võiks vajada dieedi muutmist ja spetsiaalsete allergiakreemide kasutamist.
Mähkmedermatiidi ravinipid võib kokkuvõtlikult esitada vanaaegses lauses  – päike, õhk ja vesi, need me sõbrad kolmekesi?.

12. Nohu

Nohuga kulgeva haiguse kohta öeldakse sageli tavaline külmetushaigus või meditsiinikeeles ülemiste hingamisteede katarr. Seda põhjustavad viirused, mida leidub maailmas tuhatkond. Kuna imikute ja väikelaste organismi kaitsvad süsteemid ei ole varem haigustekitajatega kokku puutunud, põevad selles vanuses lapsed sagedamini. Nohu põhjustajaks ei ole otsene külmetamine, näiteks jalgade märjakssaamine. Sageli esineb koos nohuga kurguvalu ehk neelupõletik. Haigestumine algab vett tilkuva ninaga, edaspidi muutub eritis paksemaks, omandades kollakas – roheka värvuse, nina on kinni või esineb heliline hingamine. Kahjuks ei parane nohu kiiremini kui nädala-paariga. Mida noorem on laps, seda kauem kipub haigus kestma. Kahjuks puuduvad efektiivsed ravimid, mis koheselt aitaksid sellest lahti saada. Kõige vajalikum on korralik nuuskamine, et puhastada nina sealleiduvast eritusest. Kuna mudilased ei oska ega taha nuusata, tuleks õpetada neid eelnevalt nina kaudu välja puhuma, näiteks sulgi või kergeid paberiribasid, siis on haiguse tulekul kergem nuusata. Imiku puhul võiks aidata nohu väljaimemine spetsiaalse pumba abil. Eelnevalt oleks hea nohu veeldada füsioloogilise lahuse ehk 0,9 % soolalahuse ninna tilgutamisega. Niisuguseid tilku on kõige parem kasutada ka enne söömist või magamist. Apteegist ostetud ninatilkadest saadav abi on lühiajaline, nad avavad hingamisteed, kuid esialgse toime möödumisel võib olukord hullemaks minna. Imik võiks magada tõstetud voodipeatsiga, mis kergendab tal hingamist. Ärkveloleku ajal püüdke hoida imikut kõhuli, selles asendis voolab sekreet paremini ninast välja. Niiske õhu ehk auru hingamine vähendab takistust ninakäikudes, kergendades õhu liikumist läbi ninakäikude. Natuke kreemi või salvi nina alla ei lase muutuda nahal põletikust valusaks.

Nohu on raske haigus vastsündinuil, kes ei oska hingata läbi suu. Ka nende laste puhul on vajalik ninakäigud läbitavaks muuta soolalahuse abil, söömiseks ja magamiseks võib olla vajalik kasutada püstiasendit.

Nohuse titaga ei tohiks minna seltskonda, et hoiduda haiguse levitamisest. Kui kodus on vanemad või õed-vennad nohused, peaks rangelt jälgima kätepesurežiimi, et haigust titale mitte edasi anda. Pärast ninanuuskamist ning enne imikuga tegelemist tuleb kindlasti käsi pesta. Köhimisel ja aevastamisel tuleb katta nina ja suu, et võimalikud piisad ei pääseks titat kahjustama. Haigestunud peaksid kasutama pabertaskurätte, et võimalikult vähendada võimalust imikule haiguse andmiseks.

Nohu tüsistusena tekib väikelastel kergesti kõrvapõletik või levib haigus hingamisteedes sügavamale, kutsudes esile bronhiiti.
Nohu põdemine ei anna tavaliselt kaitset uue haigestumise eest, sest haigustekitajaid on sadu. Üks nohu võib paranemise järel koheselt asenduda uuega. Nii tekibki tunne, et lapsel on püsiv nohu.
Kui väikelapsel püsib nohu ühest ninasõõrmest, tuleks kahtlustada võõrkeha ninakäigus. Sellisel juhul tuleks pöörduda arsti poole, kes selle eemaldaks.

13. Oksendamine

Enamasti on väikelaste oksendamine seotud viirushaigustega, mao-sooletrakti põletikuga ehk gastroenteriidiga. Kuigi igasugune viirushaigus mudilasel võib esile kutsuda oksendamist. Selle abil püüab organism vabaneda põletiku tekitajast, olles kaitsereaktsiooniks. Oksendamine võib olla väga tugev, äkilise algusega, lapse seisund võib suure vedelikukaotuse tõttu halveneda kiirelt. Mõne aja pärast võib oksendamisele järgneda kõhulahtisus. Kui põhjuseks on viirushaigus, haigestuvad sageli samaaegselt ka teised pereliikmed. Sellisel juhul on haiguse ülekandumisel oluline osa kätega suhu kantud nakkusel. Oksendava lapse eest hoolitsedes ei tohi unustada kätepesu, et ise mitte haigestuda. Viirushaigusest tingitud oksendamine möödub päeva-paariga, kuid kõhuvalu ning vedel iste püsivad veel mitmeid päevi.

Oksendava lapse seisundi parandamiseks tuleb teda joota vee või teega väikeste lonksude haaval. Rinnast sööv laps võib jätkata imemist, kuid soovitavam on anda lapsele rinda sagedamini, et toidukogused oleksid väiksemad. Kuna laps tunneb ise janu, võib ta soovida korraga rohkelt juua, kuid see võib kutsuda esile mao ärrituse ning laps oksendab varasemast veelgi rohkem. Seepärast oleks õige jooginõusse panna vähe vedelikku, paras hulk on 10-20 milliliitrit korraga. Juua võiks pakkuda iga 5-10 minuti järel. Jook võiks olla toatemperatuuril, see ärritab magu kõige vähem. Väikelapsele võiks anda juua soola-suhkru lahust, mis aitab paremini taastada organismis vedeliku-soolade tasakaalu. Spetsiaalset vees lahustamiseks mõeldud segu müüakse apteegis. Lapse söögist tuleks välja jätta rõõsk piim, mis on raskesti seeditav ning süvendab seedeprobleeme. Rinnapiimaasendajat sööv imik võib suhteliselt kiiremini tagasi minna igapäevase toidu juurde. Kui laps saab juba lisatoite, võib paus nende andmises olla mõnepäevane, kuni rohkete gaaside või kõhulahtisuse möödumiseni. Uuesti lisatoidu menüüsse toomisel võiks alustada vee sisse keedetud pudrust ning seejärel hakata andma juurviljasööki. Liha võiks laps uuesti saada veidi hiljem.

Oksendamise kõige ohtlikumaks tüsistuseks on vedelikukadu. Lapsel muutuvad kuivaks keel ja suu limaskest, ta hakkab vähem pissima. Kui vedelikupuudust ei asendata, võib olukord muutuda ohtlikuks. Nahk muutub kuivaks, imikul langeb sisse suur lõge, sellele võivad järgneda teadvuse häired, mille tõttu muutub laps uniseks ning temaga on raske kontakti saada. Selline laps vajab kiiret haiglaravi.

14. Palavik

Kui tavaliselt heatujuline laps muutub virilaks, keeldub lemmiktoidust, heidab pikali või uinub täiesti ebatavalisel ajal, tuleks kahtlustada, et laps on haigestunud. Katsudes käeselja või huultega lapse laupa või kuklatagust, võib süveneda kahtlus, et lapsel on palavik. Kuidas tuleks reageerida? Kas alustada kraadimisega või joosta paratsetamooli otsima? Või tuletada meelde, kas kodus leidub natuke viina, et ülehõõrumistega palavikku alandada?

Palavik on organismi kaitsereaktsioon, mitte tema vaenlane. Ta kaitseb meid nii viiruste, bakterite ja haigusttekitavate seente ründe eest. Kui organismi tungivad haigustekitajad, asuvad tegevusse valged verelibled. Põletikuvastane hormoon interleukiin aitab reguleerida ajus temperatuurikeskust. Mida kõrgem on palavik, seda aktiivsem on organismi võitlus haigustekitajatega, neist mõned ei suuda elada kõrge temperatuuri juures ning hävivad. Viiruse poolt põhjustatud haiguse puhul aktiviseeruvad temavastased ained.

Normaalne kehatemperatuur muutub ööpäeva jooksul. Kõige madalam on see kella 2 ja 4 vahel varahommikul, 35,8°, hommikuse tõusmise ajaks on ta suurenenud juba 36,1°-ni ning päeva jooksul jätkab tõusu. Õhtul kella 6 ja 10 vahel on inimene kõige soojem, tema temperatuur on siis 37,2°. Kehatemperatuur on veidi kõrgem kuuma ilmaga, madalam jahedas. Lastel sõltub ta suhteliselt palju kehalisest aktiivsusest, nii on aktiivselt siputav või nuttev imik tavalisest soojem. Väikelapse jaoks ei ole palavik pärakust mõõdetud temperatuur 38,1°.

Erinevate haiguste puhul käitub palavik erinevalt. Mõne haiguse ajal esinevad temperatuurisakid, mil ei ole reeglipära palaviku tõusudel-langustel. Mõni haigus kutsub esile püsivalt kõrge palaviku, mis allub halvasti palavikualandajate toimele. Ta võib olla hommikuti madal ning tõusta õhtuks. Selle alusel, kuidas palavik käitub, oskab arst arvata haiguse tekkepõhjust.

Kui kõrge temperatuuri põhjuseks on keha võimetus kontrollida soojuse tootmist ja äraandmist, võib see tõusta isegi kuni 45 kraadini. Ülekuumenemise võivad põhjustada kuum saun või vann, või palaval päeval suletud autos viibimine. Laps võib üle kuumeneda palava ilmaga aktiivselt tegutsedes või liigselt riietatuna. Kui palaviku põhjustajaks on võimetus kontrollida temperatuuri, võib seda lugeda haiguseks, mis vajab kohest abistamist.

Kehatemperatuuri keskmised väärtused Celsiuse skaalal.

mõõtmiskoht normiväärtus palavik
pärak 36.6 kuni 38.0 >38.1
suuõõs 35.6 kuni 37.5 >37.6
kaenla alune 34.7 kuni 37.3 >37.4
kõrvaauk 35.7 kuni 37.5 >37.6

15. Silmaprobleemid

Silmanägemine on hinnaline vara. Vähimate kahtluste tekkimisel lapse nägemise osas peaks viima lapse silmaarsti juurde.

Vastsündinute vanemad panevad tähele silmavalgel asuvaid poolkuukujulisi verevalumeid, mis on tekkinud sinna sünnituse ajal suurenenud rõhust. Tihtipeale on sellistel lastel ka näol täppverevalumid. Verevalumid imenduvad mõne nädala jooksul.

Vastsündinueas nutab laps harva pisaratega. Pisarad on vajalikud silma puhastamiseks. Tavaliselt voolavad nad pisarakanali kaudu ninna. Suurenenud pisaravool võib näidata pisarakanali ummistust, mil tekib äravoolutakistus silmast ninna. Sellega võib kaasneda silma limaskesta põletik. Hommikuti ei pole võimalik silmi avada, sest sekreet, mis oleks pidanud ninna voolama, jääb pidama silmadesse, põhjustades põletikku. Rohke vee abil tuleb silmad puhtaks pesta, arsti soovitusel on võibolla vajalik silmatilkade kasutamine. Membraan, mis katab pisarakanalit võib avaneda esimese eluaasta lõpuks iseeneslikult ja probleem laheneb. Sagedamini peavad vanemad pisarakanali piirkonda masseerima, et kiirendada selle avanemist ning põletikuvastaseid tilku kasutama. Silmaarst võib otsustada, et lõplikuks paranemiseks tuleb kasutada operatsiooni.

Kõõrsilmsus on mure, millega puutuvad vanemad kokku väikelapse kasvatamisel. Esimestel elukuudel on kõõritamine normileid, sest vastsündinu ei suuda silmade liikumist koordineerida. Vanematel jääb mulje, et mõlemad silmad töötavad teineteist arvestamata. Vanuse suurenedes muutuvad silmalihased tugevamaks ja silmamunade liikumine ei ole mõlemal silmal enam erinev. Selles eas võib lapse väsides märgata ühe silma aeglasemat liikumist, silmamuna vajuks nagu nina suunas. Umbes pooleaastane laps suudab mõlema silmaga vaadata erinevatesse suundadesse ja fokuseerida pilku mingile kindlale objektile. Kui kõõritamine jääb püsima või tekib väikelapseeas, tuleks käia kontrollis silmaarsti juures, et õigeaegse raviga hoida ära nägemishäireid. Laps võib olukorra parandamiseks vajada prille, silmalihaste tugevdamiseks peab tegema spetsiaalseid harjutusi.

Silma sidekesta põletik ehk konjunktiviit esineb väikelapseeas sageli. Silm võib olla punetav, turses, sealt võib esineda rohke mädane eritus. Hommikul ärgates ei saa laps silma avada, sest põletikuline eritus on kleepinud silmalaud kinni.

Sidekesta põletik ei vaja alati ravi silmatilkade abil. Esimeseks sammuks on lapse silmade korduv pesemine rohke veega, mille abil eemaldatakse silmast põletiku toimel tekkinud sekreet. Kui selle abil olukord ei parane, tuleks küsida arsti käest nõu, milliseid silmatilku kasutada. Silmapõletiku tunnused võivad esineda ka allergia korral. Silma sattunud võõrkehad kutsuvad esile selle turset ning rohkenenud pisaravoolu. Kui võõrkeha jääb silma kauemaks, kutsub see esile põletikku.

16. Soor

Mõnikord panevad emad tähele, et imiku suus, eriti põskede sisekülgedel ja huultel ning keelel on valged, kohupiimasarnased tükikesed. Esimesena kahtlustatakse toidu tagasiheitest suhu jäänud piima, kuid seda võib leida ka järgmisel toidukorral või hoopis sõltumatult toidukorrast. Soori tekitajaks on pärmiseen, Candida albicans, mis normaalse mikrofloora osana elab ema suguteedes ja suus. Tavaliselt hoiavad seene kasvu kontrolli all teised samas elavad mikroobid, kuid üldseisundi muutused, nagu haigused, antibiootikumide tarbimine või rasedusaegsed hormonaalsed muutused, võivad suurendada seene kasvuvõimalusi. Enamasti nakatub imik sünnitusteede läbimisel.

Kui soori on suus vähe, ei põhjusta see lapsele vaevusi. Rohkema lööbe korral võib seenepesade lahtitulek limaskesta küljest teha valu, laps hakkab halvemini imema ning muutub virilaks. Samal ajal võib rinnaga toitev ema imetamise ajal tunda torkivat valu nibu taga, nibunahk näib haudununa. Haigust tekitavad seened kanduvad otsese kontakti teel lapse suust rinnanibudele, edasi levides jõuavad nad ka luttidele. Kui laps kasutab tühja või pudelilutti, tuleks seda igapäevaselt keeta, et hoida ära seenenakkuse tagasi suhu kandumist.

Soori raviks võiks kodustest vahenditest kasutada söögisooda 5% lahust (selleks lahustatakse 5 grammi soodat 100 milliliitris keedetud vees). Sellega niisutatakse sõrme ümber mähitud marlit ja puhastatakse limaskestadelt soori pesakesed. Soodalahuses on hea leotada lutte enne keetmist. Kui kodus on olemas gaasidega mineraalvett, võib suud puhastada ka sellega. Apteegis on saadaval spetsiaalsed seenevastased suugeelid, kuid neid peaks välja kirjutama arst.

Soori levimisel seedetraktist nahale võib tekkida haudumus, mis tavaliste kreemide-salvidega ei parane. Soorhaudumus on sakiliste servadega, osalt punetav, osalt kuivade nahakihtidega. Pikaajalise haudumuse korral tuleks mõelda ka sellise võimaluse peale, eriti kui eelnevalt on lapsel olnud soorilöövet suus või on laps saanud antibiootikume.

Kui rinnast sööval lapsel on soorilööve suus, peaks ema hoolitsema ka oma rindade eest. Lapse suugeeli tuleks määrida ka rinnanibudele, see takistab pärmiseente poolt põhjustatud nakkuse levimist neile.

17. Toidu tagasiheide või oksetlemine

Imikud erinevad üksteisest söömisharjumuste erinevuste poolest. Kindlat reeglit, kuidas toitmist korraldada, ei ole. Mõni laps vajab süüa sageli ja väikeses hulgas. Teine laps sööb suuremaid kogused, kuid harva. Leidub lapsi, kel alates sünnist kujuneb regulaarne päevarežiim koos kindlatel kellaaegadel toimuvate söögikordadega.

Oksetlemine on sageli esinev probleem imikuil, eriti neil, kes söövad väga aplalt. Mõnikord tundub, et laps oksendab välja kogu söögikorral imetud toidu, kuid enamasti nii hull asi ei ole. Märg laik voodilinal või lapse riietel on suurem, kui tegelikult väljaheidetud toidukogus. Kui toidu tagasiheide esineb vahetult pärast imemist, on väljatulev piim seedumata. Kui toit on jõudnud makku, on väljaoksendatud massid hapuka lõhnaga, meenutades välimuselt kohupiima. Kui imik võtab kaalus hästi juurde, ei tohiks toidu tagasiheide muret põhjustada. Vastsündinueas on söögitoru ja mao vaheline lihas suhteliselt nõrk ning toidul pääs välja kerge. Mõni laps tunnetab, et on imenud liialt palju ja kergendab enesetunnet liigse toidu väljaheitmisega.

Kui laps neelab süües väga palju õhku, võib ta oksendada küllalt rohkelt. Selline laps võib toidukorra järel jääda rahutuks. Aplalt söövat last aitaksid imetamisse tehtavad pausid, mil saab maost õhku välja lasta. Mõne lapse puhul on parem toetada rinda nii, et piima väljavool oleks aeglasem. Laps saab rahulikumalt neelatada ning toidu tagasiheidet on vähem. Pärast toitmist võiks laps lamada tõstetud peaalusega voodis. Laps, kes oksetleb toidukorra järel rohkelt, võiks lamada küljel, et võimalikud oksemassid ei ohustaks lapse hingamisteid. Ülesöömisest põhjustatud oksetlemine lõpeb tavaliselt kuuendaks elukuuks, mil laps hakkab sööma istudes. Samal ajal lisatakse menüüsse tahke toit. Piimatoidu eel antav tahke toit võib vähendada toidu tagasiheidet. Rohkelt oksetleva lapse menüü koostamisel võiks mõelda veidi varasemale lusikalt antava toidu andmisele, näiteks 4.- 5. elukuust.

Kui lapsel kujuneb rohke, igale toidukorrale järgnev kõrge kaarega oksendamine 1. ?3. elukuul, on tavaliselt põhjuseks maolukuti kitsenemus, mis vajab kirurgi abi. Sellise haiguse puhul kaotab laps kiiresti kehakaalu, vanemad märkavad urineerimise sageduse ja hulga olulist vähenemist. Kui eelnevalt mitteoksendanud laps hakkab seda järsku tegema, tuleks ühendust võtta oma arstiga või lastehaigla valvetoaga pärast paari tõsisemat purskkaevuna esinenud oksendamist.

Oksendamine võib suureneda tavalise viirusinfektsiooni ajal, mil lapse hingamisteedest pääseb rohkelt lima seedetrakti. Allergia esimeseks avalduseks võib olla oksendamine. Kui rinnapiimatoidul oleva lapse oksemassides on pruunikaid kiude, tõenäoliselt allaneelatud verest, peaks ema kontrollima oma rinnanibusid. Isegi väikeste lõhede olemasolul on tõenäoline, et laps on neelanud imemisel ema verd, mis omakorda kutsub esile oksendamise. Kui rinnal puuduvad nähtavad lõhed, tuleks juhul, kui oksemassides esineb verd, näidata last arstile.

Kui muidu puhtalt sööv imik hakkab korraga oksendama, võib kahtlustada nakkust seedesüsteemis või mõnda muud ägedat soolehaigust. Sellist beebit tuleks võimalikult ruttu näidata arstile, et hoida ära tema seisundi halvenemine vedelikukaotuse tõttu.

Kui toitu tagasi heitev imik võtab kaalus halvasti juurde, tuleb koos last jälgiva arstiga otsida selle põhjust.

Allikas: Perekool