Allikas: MNT

Pahatihti avastatakse diabeet juhuslikult muude analüüside tegemisel. Põhjuseks on enamasti haiguse aeglane kulg ja vähesed sümptomid 2. tüüpi diabeedi kujune­mise alguses.
Suhkruhaigus ehk diabeet on krooniline haigus, mis on põhjustatud kõhunäärme puudulikust insuliinitootmisest ja/või insuliini toime nõrgenemisest kudedes ning väljendub püsivalt kõrge glükoosi (ehk veresuhkru) tasemena veres. Diabeetikul tekivad häired nii süsivesikute kui rasvade ja valkude ainevahetuses.

Insuliin on eluliselt tähtis hormoon, mida organism vajab seedimise käigus vabanenud glükoosi kasutamisel energiaallikana. Kui insuliini on ebapiisavalt või ta ei suuda oodatud toimet avaldada, tõuseb ka veresuhkru tase.
Kõrge suhkru number iseenesest ei ole see, mis arste ärevaks teeb. Haigusele ja selle õigeaegsele ravile sunnib tähelepanu pöörama suhkru tekitatud võimalik kahju – nii südame-veresoonkonnale kui närvidele. Ravimata diabeet võib osutuda vägagi ohtlikuks haiguseks.

Esikohal 2. tüüpi diabeet

Diabeedi puhul eristatakse laias laastus kaht peamist vormi.

1. tüüpi diabeet on diabeedivorm, millesse üldjuhul haigestutakse lapse- ja noorukieas. Kõhunäärme rakud on kahjustunud ning insuliini ei toodeta piisavalt, vajalik on hormooni iga päev süstida. Haiged on enamasti normkaalus ja haigusnähud (sage urineerimine, janutunne, kaalulangus, isutus, iiveldus, nõrkus ja isegi teadvusehäired) võivad kiirelt tekkida. Kindlat haiguse põhjust ei teata, ühelt poolt osaleb 1. tüüpi diabeedi tekkes organismi oma immuunsüsteemi vale toimimine, teisalt arvatakse olevat roll nii pärilikel kui keskkonnateguritel.
2. tüüpi diabeedi korral on häiritud nii insuliini toime avaldumine kudedes kui ka insuliini tootmine kõhunäärme poolt. Haiguse teket mõjutab palju elustiil, aga ka pärilikkus.
3. tüüpi diabeedi riskitegurid on haiguse esinemine lähisugulas­-(t)el, ülekaalulisus, metaboolne sündroom (kõrgenenud veresuhkru ja nn vererasvade tase, kõrge vererõhk, vöökoha rasvumine), naistel ka rasedusaegne diabeet. Ravis on lisaks tablettidele oluline roll elustiili muutusel, insuliini süstimine pole siin reegliks.

Kahest vormist levinum on just

2. tüüpi diabeet (u 80–90% dia­beedihaigetest), millest tuleb ka allpool juttu.

Nüüdisaja elustiili haigus

Diabeedist on kujunemas omamoodi nüüdisaegne epideemia, sest

2. tüüpi suhkruhaigete hulk kasvab järjest enam ning haigus näitab ka noorenemistrendi. Kui varem peeti 2. tüüpi diabeeti pigem keskealiste ja vanemate haiguseks, siis nüüd näeme ka noorukite ja laste haigestumist. Seda nii maailmas tervikuna kui ka Eestis.

Põhjusi on mitmeid, sagedasematena võib välja tuua ebatervisliku toidu hea kättesaadavuse ja istuva eluviisi järjest kasvava rolli, mis mõlemad viivad kaalutõusuni ning lõpuks rasvumiseni.

Diagnoos veenivere järgi

Diabeedi diagnoosimiseks kasutatakse veenivere analüüsi. Määratakse nn tühja kõhu veresuhkrut. See tähendab, et patsient on hommikul enne analüüsi andmist vähemalt 8–10 tundi söömata. Või tehakse spetsiaalne glükoositaluvuse test, kus hommikul, eelnevalt 8–14 tundi söömata olles, tuleb ära juua 75 g lahustatud glükoosi. Selle eel ja järgnevalt mõõdetakse veresuhkrut veeniverest.

Harvemini saadakse diagnoos ka juhuslikul ajal võetud veresuhkrust.

Arst diagnoosib diabeeti kolme juhul:

tühja kõhu suhkur on ≥7,0 mmol/l;

juhuslik veresuhkur on ≥11,1 mmol/l ja esinevad kõrgele veresuhkrule iseloomulikud kaebused;

glükoositaluvuse proovis on kaks tundi pärast glükoosilahuse joomist veresuhkur ≥11,1 mmol/l.

Vajadusel peab testi kordama.

Eelnevat on mittemeedikul keeruline meelde jätta ja see pole ehk vajalikki, küll aga võiks patsient teada, mis on tühja kõhu veresuhkru normväärtus veeniverest mõõdetuna –6,0 mmol/l ja alla selle.
Teadma peaks ka oma veresuhkru näitu ning kas see on normis või mitte. Kui veresuhkur jääb norm- ja diagnostilise näidu vahele, on tegu paastuglükoosi häire või glükoositaluvuse häirega ehk nn prediabeediga (täpsemalt räägib sellest analüüsi teinud arst).
Prediabeetikul on kõrge risk saada elu jooksul siiski diabeedi diagnoos, selline inimene peaks elustiilis kiiresti kannapöörde tegema!

“Aga ma ju ei tunne midagi?!”

Arsti juures 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanuna on mitmedki patsiendid üllatunud, kuna haigus ei anna endast tihtipeale enesetunde muutusena tunda.
Pikemat aega kestev suukuivus, janutunne, sage urineerimine, väsimus ja töövõime langus näitavad ohutuld vaid väheste puhul.
Selles peitubki 2. tüüpi diabeedi salakavalus: patsient ei pruugi midagi tunda, samal ajal kui järk-järgult kahjustuvad nii närvikiud kui veresooned. Veresoonte kahjustused tekivad sageli silmapõhjas, neerudes, jalgades, ajus ja südames.

Haiguse kaugtüsistusteks võivad seega olla pimedaks jäämine, neerupuudlikkus, kroonilised haavandid ja jala amputatsiooni vajadus, südameinfarkt, ajuinsult jm.
Närvikahjustuse tagajärjena võivad lisanduda põie- ja seedesüsteemihäired, jalgade valu- ja puutetundlikkuse probleemid ning impotentsus.

Diabeedi ravi kestab kogu elu

Kui 1. tüüpi diabeedi korral on ainuvõimalik ravi insuliini süstimine, siis 2. tüübi korral algab ravi enamasti suukaudselt võetavate tablettide ning elustiili muutuse (tervislik toitumine, kehakaalu langetamine, füüsiline aktiivsus) sidumisega.

Vahel on vajalik kas kohe diagnoosi panemisel või haiguse hilisemas etapis lisada ka insuliin, kuid kõigil 2. tüüpi diabeetikutel seda siiski tegema ei pea. Küll aga peab rõhutama seda, et pärast diabeedi diagnoosimist kestab ravi kuni elu lõpuni!

Vajalik on diabeetiku regulaar­ne jälgimine arsti poolt. Perearst mõõdab teatud ajavahemike tagant 2. tüüpi diabeedi haigel vererõhku, kehamassiindeksit ja vööümbermõõtu; määrab verest kolme kuu keskmist veresuhkrut (ehk glükohemoglobiini), vererasvu, neerude funktsiooni ning hindab jalgade seisukorda. Peale selle peab suhkruhaige käima kord aastas silmaarstil silmapõhjade kontrollis.

Tähtsaim roll on siiski inimesel endal. Väga oluline on suhkruhaige enesekontroll: regulaarne veresuhkru jälgimine sõrmeotsa verest ning vajadusel toidu- ja liikumispäeviku pidamine ning nende abil kaalu langetamine.
Tähtis on järgida jalahügieeni põhimõtteid: kontrollida, ega pole tekkinud kriimustusi-haavakesi, valida õige suurusega jalatsid ja sokid, hooldada jalgade nahka ning küüsi. Haavandite ja vigastustega tuleb kindlasti pöörduda arsti poole või jalaravikabinetti.

Glükohemoglobiin ehk kolme kuu keskmine suhkur

Glükohemoglobiin on veresuhkruga seotud hemoglobiin (hemoglobiin kuulub punavereliblede koostisse ja annab verele punase värvuse, tema ülesandeks on hapniku transport).
Igal inimesel on veres glükohemoglobiini ja n-ö tavalist hemoglobiini, kuid diabeetikutel ja tervetel on nende jaotusprotsent veres erinev (diabeetikul kõrgem).
Kõrge protsent viitab kõrgele veresuhkrule ja halvale diabeedi kontrollile.
Glükohemoglobiin peegeldab glükoosi sisaldust veres eelneva kolme kuu jooksul.

Soovitused

Liigu regulaarselt ≥30 minutit päevas, kokku vähemalt 150 minutit nädalas.

Jälgi ka ise vererõhku! Norm on diabeetikul <130/80 mmHg; kui sul on neerukahjustus, siis <125/75 mmHg.

Ülekaalu korral katsu kaalu langetada (kas või aeglaselt ühe kilo kaupa). Arvesta kehamassiindeksit (KMI): kaal/pikkus2, norm on KMI 20–25.

Jälgi vöökoha ümbermõõtu: norm on naistel 80 cm, meestel 94 cm.

Jälgi oma veresuhkru väärtusi ning tea normi! Hoia tühja kõhu suhkur ≤6,0 mmol/l ja 2 tundi pärast sööki ≤ 7,5 mmol/l. Glükohemoglobiini ehk kolme kuu keskmise veresuhkru väärtuse norm on ≤6,5%.

Külasta kord aastas silmaarsti.

Hoia jalad korras.

Söö mitmekesist toitu – pea selles osas nõu arsti või diabeediõega

Allikas: Elutark, Delfi

Allikas: Med-Health.net

Toit, mida diabeetik vajab, pole mingi eriline toit. See koosneb tavalistest põhitoiduainetest ning on lihtsalt väiksema rasva- ja suhkrusisaldusega. Küll aga tuleb diabeetikul toidu kogusele ja kvaliteedile tavalisest enam tähelepanu pöörata. Toidu valiku üle tasub järele mõelda.

KASU TOOB RASVA VÄHENDAMINE

Kõik rasvad sisaldavad palju energiat ja põhjustavad rohkel tarvitamisel tüsenemist. Rasvarikas toit pole kellelegi kasulik. Tahked loomsed rasvad on või, piimarasv ja searasv. Taimsed rasvad on pehmed taimemargariinid, minariinid ja taimeõlid. Kui väldite tahkeid loomseid rasvu ja kasutate nende asemel taimseid, alandate vere kolesteroolisisaldust, väldite veresoonte jäigenemist ning vähendate riski haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse. Diabeetikutel on see risk mitu korda suurem kui teistel.

LIHA JA VORSTI NAPILT

Ühe toidukorra ajal on soovitav süüa liha, kana, kala või vorsti üksnes mõõdukalt või isegi napilt. Toitu võib valmistada ka päris ilma rasvata, kui te seda keedate või ahjus hautate. Liha asemel tuleks eelistada kala, sest kalarasvad on lähedasemad taimerasvadele.
Soovitatavad toiduliigid ongi hautised, vormiroad ja supid, kuhu ei panda palju liha või kala, küll aga võib sinna lisada juurvilja ja kartuleid, riisi ja makarone. Ka taimetoit sobib diabeetikutele.
Juustu, vorsti, lihalõigete kasutamine võileiva peal pole samuti ilmtingimata tarvilik. Väga hästi sobib leiva peale ka 40% rasva sisaldav rasvaine (võisegu või karbimargariin), mille koostisse kuuluvad põhiliselt taimsed rasvad.

KIUDAINED ALANDAVAD VERESUHKRUT

Kiudained on soolestikus mitteseeduvad ained, mis aeglustavad toidu üleminekut veresuhkruks pärast sööki. Seega vähendavad kiudained söögijärgset veresuhkru tõusu. Kiudaineid on kaunviljades, marjades, puuviljades ja täisteraviljades.

PÕHITOIT — TERAVILI JA KARTUL

Leiba võib diabeetik süüa kas või iga toidukorra ajal. Eelistatav on täisteraleib, milles on ka kliisid ja terveid teri. Nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks sobib hästi puder. Päeva peamise toidukorra ajal võib mõõdukalt süüa ka kartulit, riisi või makarone.

KIUDAINETE ALLIKAD — JUURVILI, PUUVILI JA MARJAD

Juurvilja tuleb süüa sageli ja suurtes kogustes. Neid võib näiteks kasutada ka põhitoidu kõrvale toorena, riivituna, salatina, keedetult või hapendatult. Köögiviljadest tasub eelistada odavamaid, nagu porgand, kaalikas, peet ja kapsas. Viiludeks lõigatuna või riivituna sobivad aedviljad ka leiva katteks.

Marju ja puuvilju võib süüa isegi paar-kolm korda päevas, sealhulgas ooteks või magustoiduna. Muidugi oleneb see aastaajast, s. t. puuviljade ja marjade hinnast ja kättesaadavusest. Aga kord või kaks päevas mingi aed- või puuvili ära süüa on diabeetikutele väga kasulik ka südatalvel.

JOOGIKS PIIM VÕI KEFIIR

Piima või kefiiri võib kasutada iga toidu juurde, eriti pudru kõrvale. Aga et piima ja kefiiriga kaasneb mõnel määral piimarasva, on selle toidukorra ajal mõtet leivapealset rasva kasutada eriti tagasihoidlikult ning hoiduda rasva kasutamisest ka toidu valmistamisel. Piima, kefiiri või jogurtit on hea tarvitada 2—4 klaasi päevas.

NÄIDISTALDRIK AITAB KOOSTADA TOIDUKORDA

Kui täidad oma taldriku pildil toodud näidist silmas pidades, söödki meie soovituste kohaselt. Alusta taldriku täitmist juurviljadega, olgu need siis riivitud kujul või salatina. Ja võta neid kohe suur kuhi, kogunisti pool taldrikutäit. Seejärel lisa neljandiku osa võrra kartuleid, riisi või makarone ning üksnes viimane neljandik jäägu liha, kala või vorsti jaoks. Toidujoogiks võid valida madala rasvasisaldusega piima või kefiiri. Või siis vett (mineraalvett). Lisaks võid võtta tüki või paar leiba. Magustoiduks sobib portsjon puuvilju või marju.

Näidistaldrikul esitatud toidukogus sobib inimesele, kes teeb kerget tööd. Raske töö puhul (samuti noortel inimestel) võib energiavajadus olla palju suurem ja siis tuleb süüa rohkem. Füüsiline aktiivsus lisab loomulikult energiatarvidust.

INSULIINSÕLTUVA DIABEETIKU TOIDUKORRAD

Kuna süstitud insuliin toimib pikka aega, tuleb söömisega ära hoida veresuhkru liigne langus. Järelikult on vajalikud suhteliselt korrapärased ja tihedad söögikorrad. Vajalike toidukordade arv, ooted kaasa arvatud, on 5—7 korda päevas. Söögikordade vahe ei või venida liiga pikaks, enamikule insuliinsõltuvaist diabeetikuist on sobivaks ajavaheks osutunud 2 1/2-3 tundi.

TABLETT- JA DIEETRAVI VAJAVATE DIABEETIKUTE TOIDUKORRAD

Kui ollakse tablett- või dieetravil, pole vajalik niisama tihe söömine kui insuliinsõltuval diabeetikul—madala veresuhkru ohtu enamasti pole. Neil juhtudel piisab 4—5 söögikorrast päevas ja toidukordade vahe võib olla pikem.

MAGUSTAMINE

Diabeetik ei pea magusast loobuma. Nüüdsete euroopalike toitumissoovituste järgi võib diabeetiku toit olla vähemagus, järelikult pole suhkur täiesti keelatud. Väikesed suhkruannused magustoidus või küpsetistes (kõige rohkem 20—30 g päevas) ei tee liiga, kui toiduvalik ülejäänud osas kvaliteedilt ja hulgalt on korras. Kui süüakse vähemagusat toitu, tuleb muud toitu vastavalt vähendada. Aga näiteks väike magus koogike õhtupooliku vahepalana mahub soovituste piiridesse.

Tavalise suhkru kõrval on olemas muidki magusaineid. Mõned suhkruasendajad muutuvad siiski veresuhkruks, peaaegu niisama nagu tavaline suhkur, nii et nendegi kasutamisel tuleb olla mõõdukas. Diabeetik peab ise teadma, millised magusained tõstavad veresuhkrut ja millised mitte.

Veresuhkruks muutuvatest magusainetest on tavalise suhkru kõrval levinumad fruktoos ehk puuviljasuhkur, sorbitool, ksülitool, maltitool ja mannitool. Neid võib kasutada nn. diabeetiliste toodete, näiteks küpsetiste ja maiustuste magustamiseks, aga nad tõstavad siiski veresuhkrut. Kuigi nende abil valmistatud toite võidakse nimetada suhkruvabadeks toodeteks, on seesuguseid toite süües põhjust jätta muid aineid vastavalt vähemaks.

Et ksülitoolil on hambakaariest vältiv toime, soovitatakse tihti valida ksülitooli sisaldavaid maiustusi. Ksülitooliga närimiskumm tõstab veresuhkrut nii vähe, et praktiliselt võib ka diabeetik seda endale vabalt lubada.

Magusained, mis veresuhkrut ei mõjuta, on aspartaam, asesulfaam, tsüklamaat ja sahhariin (näiteks Hermesetas, Natrena, Canderel). Neid soovitatakse kohvi, tee ja janujookide magustamiseks. Kerged, nn. Light-tüüpi karastusjoogid on samuti magustatud nende kunstlike magustusainetega ega mõjuta veresuhkrut.

Allikas: Liisa Heinonen

Diabeet puudutab meid kõiki. Tervelt 5% Eesti elanikest ehk ligi 70 000 inimest põevad I või II tüüpi diabeeti. See tähendab, et kõigil meil on peres, sõpruskonnas või kolleegide seas keegi, kellel on diabeet. Täna 14. novembril, ülemaailmsel diabeedipäeval, on õige hetk küsida – kuidas tal läheb?

Diabeeti ei saa ravida, aga diabeedi kontrolli all hoidmine aitab ära hoida hilisemaid tüsistusi, mille hulka kuuluvad pimedaksjäämine, neerukahjustused ja jalgade amputeerimine. Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu (ELDÜ) juhatuse liikme Piret Loometsa sõnul on hea diabeedi kontroll oluline ja kordades odavam kui tagasipöördamatute tüsistuste ravi.

“Põhjamaades, kus diabeeditarvikud on kõigile kättesaadavad, tehtud uuringud näitavad, et I tüüpi diabeeti haigestunud inimese eluiga võib tänapäeval olla pikem diabeeti mittepõdevast inimesest, kuna diabeeti põdev inimene pöörab suurt tähelepanu tervislikule toitumisele ja kehalisele aktiivsusele,” selgitas Loomets.

Kahjuks on Eesti Haigekassa Tartu Ülikoolist tellitud insuliinipumbaravi kulutõhususe uuringu põhjal seisukohal, et pumbaravi ja pidev veresuhkru jälgimine ei ole kulutõhusad, kuna nende hinnangul pole inimese tervise hoidmise pikk perspektiiv oluline. Loometsa hinnangul jäi uuringu tegijatel hindamata tervikpilt.

“Arvestada tuleb seda, et täna diagnoosi saanud inimene peab ravimite ja tarvikute toel oma tervist hoidma terve eluea. On ju selge, et täna diabeeti põdeva inimese ravivahenditesse investeeritud eurod võimaldavad tulevikus kokku hoida sama inimese kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid ravi- ja sotsiaalabikulutusi,” ütles Loomets.

Tervikuna on võrreldes viie aasta taguse ajaga Eestis diabeediravi osas kindlasti olukord paranenud. Ravitarvikutest on muutunud kättesaadavamaks veresuhkru testribad, süstenõelad ning torkevahendid. Haigekassa hüvitab osaliselt lastele pumbaravi ja pideva veresuhkrutaseme jälgimise sensoreid, kuid kahjuks mitte piisavas koguses.

Eesti põeb 1. tüüpi diabeeti 630 last, nendest 300-l on insuliinipumbad. Valdava enamuse isnuliinipumpadest on Eesti lapsed saanud heategevuse toel. ELDÜ poolt läbiviidud uuringu kohaselt vajavad insuliinipumpa veel vähemalt 100 last. Kahjuks ei suuda enamus Eesti peresid 1600 eurose omaosalusega kõige kaasaegsemat insuliinpumpa lapsele osta. Sellest vajadusest tingituna alustabki ELDÜ heategevuskampaaniaga lastele insuliinipumpade soetamiseks.

Allikas: Elutark, Delfi

I tüüpi diabeet ehk suhkruhaigus on veresuhkru tõusuga kulgev krooniline haigus, mille üheks iseloomulikumaks tunnuseks on insuliinsõltuvus s.t. kõik patsiendid vajavad haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat ravi insuliiniga. Kuna seedekulglas insuliin laguneb, peavad patsiendid ravimit nahaalusi süstima.
Enamasti haigestuvad lapsed ja noored täiskasvanud, kõige kõrgem on haigestumus eelkooli- ja puberteedieas.
Diabeeti tunti juba antiikajal. Selle kiirelt surmale viiva vormi, s.t. I tüüpi diabeedi esimene teadaolev kirjeldus pärineb Kreeka aladelt II sajandist. Mingit efektiivset ravi kuni insuliini avastamiseni 1921. a. ei tuntud.

Elupäästva insuliini avastamine
Revolutsioonilise avastuseni jõudsid 1921. a. Kanada Toronto Ülikooli teadlased Frederick Banting ja Charles Best. Nad eraldasid koera kõhunäärme ekstrakti ning süstisid seda teisele koerale, kelle kõhunääre oli eemaldatud ja kelle organism seetõttu insuliini ei tootnud. Tulemuseks oli veresuhkru langus.
Esimene patsient oli 14-a. Leonard Thompson, kelle ravi algas 1. jaan. 1922. Banting ja Best pälvisid insuliini avastamise eest Nobeli preemia.
Pikka aega kasutati raviks loomade (veiste ja sigade) kõhunäärmetest puhastatud insuliini. 1980-ndate alguses õpiti geentehnoloogiliselt valmistama iniminsuliini. Vastavad geenid viiakse bakteritesse nimega Esherichia coli ja pannakse nad tootma insuliini.

Esinemissagedus

Geograafiliselt on haigestumuses suured erinevused. Kõige kõrgem on see Soomes – umbes 50 uut juhtu 100 000 elaniku kohta aastas. Jaapanis, Koreas ja Hiinas on haigestumus aga kümneid kordi madalam (0,5-2 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas). Eestis on vastav näitaja 10-11 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas.

Haiguspilt
I tüüpi diabeedi esmasteks sümptomiteks on uriini hulga suurenemine, janu, söögiisu tõus ja samal ajal kehakaalu langus. Diagnoosimise hilinemise korral võivad tekkida isutus, iiveldus, oksendamine, üldine nõrkus ja isegi teadvusehäired. Selline sümptomaatika on põhjustatud insuliinipuuduse ja kõrgenenud veresuhkru ning kaugelearenenud staadiumis ketokehade (rasvade lagunemise produktid) poolt.
Kirjeldatud haiguspildi paremaks mõistmiseks vaatleme lähemalt insuliini teket ja rolli organismis.

Insuliin
Insuliin on 51 aminohappest koosnev valk, mida toodavad kõhunäärme ß-rakud. Need rakud paiknevad saarekestena seedenõret tootva kõhunäärmekoe sees. Esmakirjeldaja järgi nimetatakse neid saarekesi Langerhansi saarekesteks (joonis 1). Kõige võimsamalt stimuleerib insuliini vabanemist glükoos (veresuhkur), mida saadakse toiduga ja organismisisese moodustumise teel (põhiliselt maksas). Insuliini kõige olulisemaks toimeks on glükoosi viimine rakkudesse, kus glükoosi kasutatakse energia tootmiseks. Normaalselt hoitakse veresuhkur tasemel 3,5-5,5 mmol/l.

Haigusmehhanismid
I tüüpi diabeedi puhul on veresuhkru tõusu (hüperglükeemia) põhjuseks ß-rakkude kahjustusest tingitud insuliini tootmise vähenemine ja lakkamine. Normaalse veresuhkrutaseme juures suhkur uriini ei pääse, küll aga hüperglükeemia tingimustes (alates veresuhkrust üle 9 mmol/l). Seejuures tõmbab suhkur endaga kaasa ka vett – sellest ongi tingitud sellised diabeedi sümptomid nagu uriini hulga suurenemine ja janu.
Suhkru tase veres on küll kõrge, kuid keharakkudesse see ilma insuliinita ei pääse. Seetõttu tekib rakkudes energiapuudus, organism hakkab lammutama kehavalke ning -rasvu ja patsiendi kaal langeb. Kaugelearenenud staadiumi haigussümptomid nagu isutus, iiveldus, oksendamine, nõrkus, sügav hingamine ja atsetooni lõhn hingeõhus on põhjustatud rasvade lagunemise tulemusel tekkivate ketokehade poolt.

Miks tekib kõhunäärme ß-rakkude kahjustus?

Insuliit
Kõhunäärmekoe uuringud hiljuti haigestunud I tüüpi diabeetikutel on näidanud, et tegemist on valikuliselt ß-rakke hävitava põletikulise protsessiga, mida nimetatakse ka insuliidiks (insula – saareke, ld. k.). Selles osalevad mitmesugused immuunsüsteemi rakud, eelkõige lümfotsüüdid. Haigusnähtude avaldumisel on 80-90 % ß-rakke juba hävinud ja asendunud sidekoega. Teada on ka see, et kõhunäärme kahjustuse protsess võib olla selleks momendiks kestnud juba aastaid.
Immuunsüsteemi ülesandeks terves organismis on kaitse kahjulike välisfaktorite (nt. bakterid, viirused, mürgid) ja ohtlike organismisiseste muutuste (nt. kasvajate areng) eest. Insuliidi korral on aga tegemist immuunsüsteemi rünnakuga omaenda tervete kudede vastu. Mis põhjusel immuunsüsteem ß-rakke ründab, pole täpselt teada, kuid on leitud, et haigusprotsessi tekkes mängivad rolli nii geneetilised kui ka keskkonnafaktorid (joonis 2). Nagu juba mainitud, on insuliit väga valikulise iseloomuga: insuliini tootvad ß-rakud hävivad, kuid vahetus läheduses paiknevad glükagooni tootvad a-rakud jäävad puutumata. Kirjeldatud tekkemehhanismi (immuunsüsteemi rünnak organismi enda terve koe vastu) arvestades peetakse I tüüpi diabeeti autoimmuunseks haiguseks.
Insuliinravi alustamisel allesjäänud ß-rakkude funktsioon sageli paraneb ja tekib nn. “mesinädalate periood”, kui vajadus välise insuliini järgi on küllalt väike. Insuliinravi täielikku katkestamist ei peeta siiski õigeks. Periood kestab nädalaid või kuid, harvem aastaid, kuid lõpuks kujuneb välja ikkagi täielik sõltuvus välisest insuliinist.

Pärilikkus
Pärilike faktorite tähtsust näitab haigestumise sagenemine perekonniti. Isa haiguse korral on lapse risk 5 %, ema haiguse puhul 2,5 %, I tüüpi diabeet mõlemal vanemal tõstab riski 20 %-ni. Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35-50 %-l juhtudest ka teine.
Pärilikkus on suures osas määratud geenidega, milles sisalduva pärilikkusaine põhjal tekkivad valgud seovad rakkudes organismile potentsiaalselt ohtlike võõrorganismide ja –ainete (viirused, bakterid, mürgid) osi ja esitavad neid immuunsüsteemile. Vastavaid geene nimetatakse suureks koesobivuskompleksiks (MHC, ingl. k. lühend) ja valke inimese leukotsüütide antigeenideks (HLA, ingl. k. lühend). Immuunsüsteem tunneb võõrained ära ja asub neid hävitama vaid siis, kui nad esitatakse immuunsüsteemi rakkudele koos HLA-valkudega.
I tüüpi diabeedi puhul on leitud, et teatud MHC-geenide variandid tõstavad diabeeti haigestumise riski. Näiteks on enamusel (95 %-l valgesse rassi kuuluvatest diabeetikutest) olemas geenivariant HLA-DR3 või HLA-DR4. Mittediabeetikutel leitakse neid geenivariante vaid 50 %-l. Seega on ilmne, et HLA-DR3 ja –DR4 tõstavad diabeediriski. Mõned valgud, mida HLA-süsteem I tüüpi diabeedi puhul immuunsüsteemile esitab, on teada (nt. seesama insuliin). Samas on selgusetu, miks ja kuidas immuunsüsteem aktiveerub ning organismi enda kudet hävitama asub. On alust arvata, et protsessi käivitav faktor pärineb väliskeskkonnast.

Keskkonnategurid
Välis- ehk keskonnafaktorite rolli ilmestab kõige paremini juba nimetatud fakt, et ühemunakaksikutel on kokkulangevus I tüüpi diabeedi suhtes vaid 35-50 %. Sealjuures omavad ühemunakaksikud täiesti ühesugust geneetilist materjali.
Kõige intensiivsemalt tegeletakse tänapäeval viiruste ja teatud toidufaktorite rolli uurimisega ß-rakkude autoimmuunse protsessi vallandamisel ja püsimisel. Paraku on selliste keskkonnategurite määratlemine osutunud geeniuuringutest märksa keerulisemaks. Probleem on eelkõige selles, et keskkond on geenidest palju ebapüsivam ja I tüüpi diabeedi puhul võisid haiguse seisukohalt olulised sündmused (näiteks mõni viirushaigus) toimuda aastaid enne haiguse avaldumist. Viirustest uuritakse praegu aktiivselt enteroviirusi, mis võivad inimesel põhjustada väga erinevaid viirusnakkusi. Toiduainetest on kõige teravama tähelepanu all lehmapiim: on andmeid, et liiga kiire üleminek rinnapiimalt lehmapiimale või selle baasil valmistatud toitesegudele imikueas võib tõsta diabeediriski. Nimetatud valdkondades on praegu maailmas käimas suured uuringud ja hetkel pole kokkuvõtete tegemine või soovituste andmine veel võimalik. Mis puutub aga magusasöömisse, siis praeguste teadmiste kohaselt ei ole see seotud I tüüpi diabeeti haigestumise riskiga.

Antikehad
Insuliidile on nii diabeedieelses kui ka haiguse varases staadiumis iseloomulik ß-rakkude vastaste valkude (antikehade) leid patsientide veres. Nii näiteks saab ß-rakkude saarekeste vastaseid antikehi (ICA, ingl. k. lühend) demonstreerida inimese kõhunäärme koelõikudel (pilt 2). Samas on teada, et antikehad peegeldavad küll haigusprotsessi olemasolu, kuid ei ole esmaseks kahjustavaks faktoriks. Selle kõige kindlamaks tõestuseks on fakt, et kuigi antikehad lähevad platsenta kaudu üle ka lootele, ei esine kõrge antikehade tasemega emade vastsündinutel diabeeti. Kaasajal püüavad teadlased diabeedi tekke mõistmisele lähemale jõuda lümfotsüütide alagruppide uurimise kaudu. Nagu juba mainitud, on lümfotsüütidel juhtiv roll ß-rakkude kahjustuse tekkes.

Mille poolest erineb I tüüpi diabeetik mittediabeetikust?

Insuliini süstimine
Kuna suukaudselt manustatud insuliin laguneb maos ja sooles ära, siis peab diabeetik insuliini nahaalusi süstima. Võimalikult normilähedase veresuhkru taseme hoidmiseks tuleb seda teha päeva jooksul korduvalt (isegi kuni 5-6 korda). Kaasajal kasutusel olevad süstepliiatsid ja ühekordsed nõelad võimaldavad süstida praktiliselt igas olukorras. Lisaks saavad diabeetikud endal glükomeetri abil suurema vaevata ise veresuhkrut määrata. Oluline on muidugi ka kindlast söögirežiimist kinnipidamine. Uuemate dieediseisukohtade järgi ei ole aga isegi suhkruga valmistatud maiustuste söömine välistatud, kui seda tehakse ettevaatlikult ning süstitakse eelnevalt sobivas koguses lühitoimelist insuliini.

Diabeetiku tervis
Hea ravi korral ei erine diabeetiku tervislik seisund (viirusnakkustesse haigestumine, muude organite, nt. veresoonte kahjustused) mittediabeetiku omast. Seetõttu tuleks arstipoolsete erikorralduste puudumisel diabeetikusse suhtuda kui tervesse inimesse. Motoks on siin: “Diabeet pole haigus, vaid elustiil!” Soomes näiteks said diabeetikud hiljuti loa astuda sõjaväeteenistusse.

Hüpoglükeemia
Siiski võib ette tulla olukordi, kus diabeetik vajab kõrvalist abi. Nimelt on oht, et liiga suure insuliiniannuse, väikese söögikoguse, söömise hilinemise, alkoholi tarvitamise või ülemäärase kehalise koormuse tulemusel võib diabeetiku veresuhkur langeda liiga madalale. Seisundit nimetatakse hüpoglükeemiaks. Verest saadavat glükoosi tarvitab kõige vahetumalt kesknärvisüsteem (peaaju). Seetõttu torkavad hüpoglükeemia puhul ümbritsevatele inimestele silma just kesknärvisüsteemi häired: diabeetiku veider käitumine, segasus, uimasus, kõne- ja koordinatsioonihäired ning teadvuse kadu. Väiksematel lastel võib teadvusekaotus tekkida ilma eelnevate hoiatavate sümptomiteta. Kui haige on teadvusel, antakse talle esmaabiks magusat sööki või jooki. Variandid oleksid 2-3 suhkrutükki või kommi, klaas mahla või limonaadi, klaas piima koos saiakääruga. Teadvusetuse korral ei tohi seda aga teha, vaid tuleb koheselt kutsuda kiirabi. Kuni arstiabi saabumiseni võib patsiendi põse limaskestale määrida mett või suhkrusiirupit.
Just hüpoglükeemia oht on põhjus, miks ümbritsevad inimesed (koolis, töökollektiivis) peaksid olema I tüüpi diabeetiku olemasolust teadlikud. Rasket hüpoglükeemiat esineb harva ja mõnel diabeetikul üldse mitte, kuid selle tekke võimalust tuleb silmas pidada.

Hüperglükeemia
Mis puutub kõrgesse veresuhkrusse (hüperglükeemiasse), siis seda on organism võimeline taluma kauem (isegi päevi), ilma et patsiendi üldine enesetunne oluliselt muutuks. Vastavalt sellele on raskema seisundi teke aeglasem ning patsient jõuab tavaliselt ise arsti poole pöörduda. Esmaabina insuliini süstmine on igal juhul keelatud, sest juhul, kui veresuhkur on hoopis madal, on täiendav insuliin eluohtlik. Väike kogus magusat kõrge veresuhkruga haige seisundit aga ei halvenda.

Tulevikuperspektiividest

Tänapäeval on diabeedi uute ravivõimaluste uurimissuunad järgmised:

I tüüpi diabeedi ärahoidmine (preventsioon) kõrge haigestumisriskiga isikutel. Käimas on uuringud, kus preventiivseks raviks kasutatakse insuliini, nikotiinamiidi jt. aineid. Esimestest tulemustest saab rääkida mõne aasta pärast.
Mittetraumaatiline (ilma nõelatorketa) veresuhkru mõõtmine. Aparaadid on välja töötatud, kuid vajavad veel täiustamist. Selle töö tulemusel võiks 5-10 aasta pärast sündida aparaat, mille peened sondid on viidud naha alla, kus toimub pidevalt veresuhkru taseme mõõtmine ja insuliini manustamine vastavalt vajadusele.
Kõhunäärme või selle saarekeste siirdamine. Kõhunäärme siirdamine toimub juba täna, eelkõige patsientidel, kellele neerupuudulikkuse tõttu siirdatakse ka doonorneer. Probleemid on seotud aga nii organismi äratõukereaktsiooni kui ka siirdamiseks sobiva koe vähesusega. Mõlemas valdkonnas toimuvad uuringud. Näiteks püütakse ß-rakke saada kloonimise teel.
Süstimise vältimine. Inhaleeritava (sissehingatava) insuliiniga toimuvad praegu kliinilised (patsientidel teostatavad) uuringud ja firma loodab registreerida selle ravimvormi Ameerikas juba 2002. a.
Kokkuvõtteks

Uued avastused ja nende rakendamine igapäevases ravipraktikas aitavad kaasa diabeetikute elukvaliteedi parandamisele ja diabeedi tüsistuste vältimisele. Samas on aga ka praeguste võimaluste juures diabeetikutel võimalik elada tervet ja täisväärtuslikku elu. Diabeetikute endi kõrval on selles oma roll ka ühiskonnal.

Allikas: Eesti Diabeediliit