Allikas: kliinik.ee

Nahavähk on pigmendiainevahetusega mitte seotud naharakkudest tekkinud suhteliselt aeglaselt kasvav pahaloomuline kasvaja.
Nahavähil on kaks vormi:  basaalrakuline nahavähk ehk basalioom on sagedamini esinev nahavähk, mille kasv saab alguse epidermise basaalrakkudest. See vähivorm on aeglase kasvutempoga ja levib väga harva teistesse organitesse, kuid õigeaegselt ravita võib see hävitada ümbritsevad koed.
lame- ehk skvamoosrakuline vähk saab alguse marrasnahas asuvatest keratinotsüütidest. See vähivorm kulgeb kiiremini ja võib levida teistesse organitesse.
Kuna nahavähi põhilised tekkepõhjused on teada, siis on haigus lihtsalt ennetatav ja õigeaegsel diagnoosimisel edukalt ravitav.

Tekkepõhjused ja riskifaktorid:

päikese- ja ultraviolettkiirgus ‒ liigne päevitamine ja päikese käes viibimine, ka solaariumis käimine;
hele nahatüüp – enamasti haigestuvad blondid või punasejuukselised, heledate silmadega ja halvasti päevituvad inimesed;
kokkupuutumine vähki tekitavate ehk kantserogeensete ainetega: tubakasuits, naftaproduktid, tõrv, arseen;
ulatuslikud põletus- või kiiritusarmid, kroonilised haavandid;
kroonilised nahapõletikud, leukoplaakia;
pärilikud nahahaigused: pigment-kserodermia, albinism;
ioniseeriv kiirgus (nt radioaktiivne kiirgus), mis kutsub esile muutusi kromosoomides.

Sümptomid:
Nahavähk on väline, nähtav kasvaja ja seetõttu enamikul juhtudest kergelt avastatav:
väike, tasane, läikivapinnaline koetihend nahas;
vahajas tihend nahas, mis aeg-ajalt veritseb ja kattub koorikuga;
lame punetav laik nahal, mis kestendab ja kattub koorikuga või on tasapinnaline ja läikiv;
punetav tihe vohand nahal.

Väliselt on raske vahet teha, kas tegemist on basalioomi või lamerakulise vähiga:
basalioom tekib tavaliselt näole või rindkere ülaosale:
ümarovaalne valutu roosakas-punakas, vahel klaasjas või pärlendav sõlmeke, mis aeglaselt kasvab;
hiljem tekib sõlmekese ümber vallitaoline serv ja keskele haavandumine;
kolde ümber võib näha väikeste veresoonte laiendeid ja pigmendilaigukesi;
keskosa aeg-ajalt veritseb, vahepeal kattub koorikuga.
lamerakuline vähk tekib eelneva kahjustusega nahale, huultele, keelele, suu limaskestale või välissuguelunditele:
terava piiriga ebakorrapärane punetav muust pinnast kõrgem moodustis, mis kasvab suhteliselt kiiresti laiusesse ja  kõrgusesse;

hiljem haavandub, kattub koorikuga ja veritseb kergesti;
huulel on tüüpilisteks tunnusteks  tihenemine ja  haavandumine. Kui lamerakuline vähk tekib huulele (tavaliselt  alahuulele), on haiguse kulg märksa  pahaloomulisem, kuna küllalt sageli tekivad lisaks paiksed siirded ehk  metastaasid.

Diagnoosimiseks tehtavad uuringud:
haiguskolde vaatlus ja lümfisõlmede kontrollimine;
dermatoskoopia;
koeproovi uurimine mikroskoobi abil – uuritakse kirurgiliselt eemaldatud kasvajakollet või võetakse uuringuks kasvajakahtlasest koldest peene nõela abil koetükke;
ultraheli – kasvaja leviku hindamiseks;
röntgen – kasvaja leviku hindamiseks;
kompuutertomograafia – kasvaja leviku hindamiseks.

Ravivõimalused

Ravimeetodi valik sõltub kasvaja ehitusest, mõõtmetest, asukohast ja siirete olemasolust. Valitakse ravimeetod, millega saavutatakse maksimaalne raviefekt ja parim kosmeetiline tulemus:
paikne ravi Imikvimoodi (Imiquimodum) sisaldava kreemiga, nt Aldara, Zyclara;
kirurgiline ravi ‒ nahavähi algkolde operatsioonil eemaldatakse kasvaja piisavas kauguses kasvaja piirist koos naha aluskoega, enamasti eemaldatakse kasvaja täielikult juba uuringuks ja sellega võib ravi mõnikord piirduda.

Kirurgiliselt eemaldatakse ka kasvaja siirdeid lümfisõlmedes;
kiiritusravi ‒ kasutatakse põhiliselt pea- ja kaelapiirkonnas paikneva nahavähi raviks, kui kasvaja ulatuslik kirurgiline eemaldamine ei ole võimalik või kui eemaldamine tekitab ulatusliku kosmeetilise defekti;
krüoteraapia ehk külmutamine – kasutatakse pindmiste kasvajate puhul ja nendes piirkondades, kus on raske opereerida (nt silma või nina juures);
kõrvetamine ehk diatermia;
valgusravi ehk fotodünaamiline teraapia.

Paranemine Üle 95% nahavähi haigetest tervenevad pärast ravi. Nahavähi korral esineb nii haiguse paikset taasteket kui ka uute kollete ja siirete riski, seetõttu tuleb käia vähemalt 1 kord aastas järelkontrollis.

Allikas: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Allikas: MailOnline Health

Vähk on geneetiline haigus.
Põhjuseks, miks normaalsete keharakkude asemel tekivad täiesti teistsuguste omadustega pahaloomulised kasvajarakud, on kas päritud või elu jooksul tekkinud muutused (mutatsioonid) meie geenides. Rakkude normaalses paljunemistsüklis on nende kasvu stimuleerivad ja pidurdavad protsessid rangelt  reguleeritud ja tasakaalus. Muutuste tulemusena kasvu reguleerivates geenides võib see tasakaal häiruda, tekib rakkude kontrollimatu paljunemine, rakud muutuvad oma omadustelt. On olemas geen, mille ülesandeks on põhjustada normist kõrvale kaldunud rakkude hävingut – apoptoosi. Kui see geen ise muutub, kaob looduse poolt sisse seatud kontrollmehhanism ja tee muutunud rakkude paljunemiseks on avatud. Normaalsed keharakud teevad läbi teatud arvu pooldumisi ja seejärel kasv lakkab, rakk hävib. Geneetiliste muutuste tulemusena tekivad rakud, mille omaduseks on paljuneda lõpmatult. Kokkuvõtlikult on vähi tekkemehhanism järgmine:

rakkude kasvu reguleeriv mehhanism ei funktsioneeri normaalselt, kasv läheb kontrolli alt välja
apoptoos – muutunud rakkude hävimise süsteem ei tööta
rakud muutuvad surematuks – paljunevad lõpmatult.

Vähi areng on pikaldane protsess: ühest läbi kontrolli lipsanud muutunud rakust ümbritsevaid kudesid haarava vähkkasvaja tekkeni võib kuluda 3-4 aastakümmet. Kui inimene aga juba sünnib vigase, muutunud geeniga (pärilik vähk), on see aeg poole lühem. Enamus vähkkasvajatest tekib siiski elu jooksul saadud geenikahjustuste tulemusena. Meie geneetilist struktuuri mõjutab elu jooksul suur hulk vähkitekitavaid (kantserogeenseid) faktoreid: nii väliskeskkonnast saadud kui ka organismis eneses tekkivad kantserogeenid. Pikk tee esimesest muutunud rakust vähkkasvajani kulgeb läbi vähieelsete seisundite, mille õigeaegne avastamine ja ravi hoiavad ära vähi tekke. Kui vähkkasvaja on tekkinud, on selle rakkudel võime pidurdamatult paljunedes haarata ümbritsevaid kudesid ning tungida vere- ja lümfiringlusse, levides sel teel keha kaugematesse piirkondadesse, teistesse organitesse. Seda protsessi nimetatakse siirete tekkimiseks (metasteerumiseks). Arvatakse, et umbes veerand kõigist vähijuhtudest tekiksid ka kõigist välismõjudest vabas keskkonnas organismis eneses moodustuvate kantserogeenide toimel ja parandamata geneetiliste vigade tulemusena. Üldjuhul on aga väliskeskkonnal siiski määrav tähtsus vähi tekkel.

Pärilikkus ja vähk

Kogu geneetiline informatsioon talletatud DNA molekulis raku tuumas. DNA infot kandvateks allüksusteks on geenid, mis paiknevad kromosoomides.

Inimese igas somaatilise (keharakud v.a sugurakud) raku tuumas on 46 kromosoomi: 22 paari autosoome ja 2 sugukromosoomi – naistel XX ja meestel XY. Sugurakkudes (sperma- ja munarakus) on aga erinevalt kõigist teistest keharakkudest ainult üks “komplekt” – 23 kromosoomi. Viljastumisel, kui need rakud ühinevad, moodustub uus rakk 46 kromosoomiga, millest hakkab arenema loode. Järglane pärib ühe “komplekti” geene emalt, teise isalt. Vähk on geneetiline haigus – et normaalsest rakust tekiks vähirakk, peab esmalt tekkima muutus (mutatsioon) vastavates geenides. Mutatsioon võib olla päritud – sel juhul on tegemist geenimuutusega sugurakkudes ja järglane pärib juba muutunud geeni(d), või elu jooksul tekkinud – geenimuutus(ed) somaatilistes rakkudes. Vead somaatiliste rakkude geenides võivad põhjustada haiguse, kuid see ei kandu edasi järglastele.

Päriliku vähi osakaal on väike: enamlevinud vähiliikide nagu rinna-, munasarja-, eesnäärme- ja soolevähi puhul on see 5-10%.

Enamus vähkkasvajatest areneb aga elu jooksul tekkinud geenikahjustuste tulemusena. Inimese geneetilist struktuuri mõjutab elu jooksul suur hulk kantserogeenseid (vähkitekitavaid) faktoreid: enamuses väliskeskkonna tegurid, kuid ka organismis eneses tekkivad kantserogeensed ained. Geene kahjustav toime on paljudel keemilistel ühenditel, millega me kokku puutume, radiatsioonil (kaasa arvatud päikesekiirgus), mitmetel mikroorganismidel (Epstein-Barri viirus, B-hepatiidi viirus, inimpapilloomviirus, herpesviirus jt. Bakteritest helicobacter pylori) ning ka hapniku vabadel radikaalidel (hapniku molekulid reaktiivses, ebastabiilses olekus), mida leidub õhus, vees ja toidus ning tekib ka organismis eneses rakulise aktiivsuse kõrvalproduktina.

12 ohumärki

Kui kehas on midagi valesti, reageerib keha tavaliselt mitmesuguste vaevustega. Teatud vaevused võivad olla põhjustatud vähist ja sellisel juhul on vaja pöörduda arsti poole. Niisugused vaevused ei pruugi aga alati tähendada vähki haigestumist, sageli on neil muud, enamasti ohutud põhjused.

Järgnevalt toome ära 12 tähtsat ohumärki, mis võivad viidata vähile. Mõnikord on raske ohtlikke ja ohutuid vaevusi eristada ja seepärast tuuakse ka näiteid olukordadest, kus pole tegemist vähiga.

1. Verejooks

Kontroll on soovitatav: Verejooks teadmata põhjusel, nagu veri uriinis, veriköha või veriroe; verejooks tupest vanematel naistel; veritsev sünnimärk.
Vähikontroll pole vajalik: Juhuslikud ninaverejooksud. Ebakorrapärane menstruatsioon noortel naistel ja muidugi vigastused.

2. Seedetegevuse muutused

Kontroll on soovitatav: Pikaajaline kõhukinnisus, kõhulahtisus või soolegaasid teadmata põhjusel. Veriroe.
Vähikontroll pole vajalik: Lühiajaline kõhulahtisus või kõhukinnisus. Seedetegevuse muutused seoses muutustega toitumisharjumustes.

3. Uus või muutunud sünnimärk

Kontroll on soovitatav: Sünnimärk, mis on hiljuti tekkinud või muutunud järgmiselt:
– hakanud kasvama,
– muutunud kujult ebakorrapäraseks,
– muutnud värvi,
– hakanud sügelema,
– veritseb,
eritab vedelikku või ketendab.
Vähikontroll pole vajalik: Sünnimärk, mis näeb teistest veidi erinev välja, kuid pole mitme aasta jooksul muutunud.

4. Neelamisraskused

Kontroll on soovitatav: Aja jooksul süvenevad neelamisraskused. Valu ei esine või esineb nõrk valu, kuid on tunne, nagu jääks toit kurku kinni. Vähikontroll pole vajalik: Järsku tekkivad neelamisraskused, näiteks kurguvalu külmetuse tagajärjel. Mõnikord tekitab ka stress tunde, nagu oleks “tükk kurgus”.

5. Köha

Kontroll on soovitatav: Köha, mis kestab mitu nädalat või kordub vaheaegadega. Veriköha. See kehtib eriti suitsetajate kohta.
Vähikontroll pole vajalik: Köha, mis kestab vähem kui paar nädalat. Köhimine külmetuse tagajärjel või läkaköha.

6. Häälekähedus

Kontroll on soovitatav: Kui häälekähedus kestab rohkem kui paar nädalat.
Vähikontroll pole vajalik: Häälekähedus külmetuse tagajärjel või kestusega mitte üle paari nädala (muidugi tuleb häälekäheduse ajal vältida sosistamist, karjumist ja laulmist ning juua sooja jooki).

7. Probleemid urineerimisel

Kontroll on soovitatav: Raskused urineerimise alguses, peenike juga ja/või sagenenud urineerimisvajadus (kehtib meeste kohta). Veri uriinis.
Vähikontroll pole vajalik: Valu urineerimise ajal. Selliste vaevuste korral tuleb arsti poole pöörduda, kuid muudel põhjustel.

8. Nahaalused muhud

Kontroll on soovitatav: Muhud kaelal, kaenlaalustes, kubemel, munanditel või rindadel. Muhud, mis ei valuta. Vähikontroll pole vajalik: Valutav paistetus pärast lööki või valutav muhk kurgupiirkonnas seoses külmetusega.

9. Pikaajaline palavik

Kontroll on soovitatav: Palavik, mille põhjus pole teada ja mis kestab üle paari nädala.
Vähikontroll pole vajalik: Palavik, mille põhjus, näiteks nakkushaigus, on teada. Palavik, mis kestab vähem kui paar nädalat.

10. Kõhnumine

Kontroll on soovitatav: Kõhnumine teadmata põhjustel. Isu kaotus teadmata põhjustel.
Vähikontroll pole vajalik: Kõhnumine, mille põhjus on teada, näiteks dieedipidamine või treenimine.

11. Valu

Kontroll on soovitatav: Valu, mille põhjus pole teada ja mis kestab kauem kui paar nädalat.
Vähikontroll pole vajalik: Valu, mille põhjus on teada või mis ei kesta üle paari nädala.

12. Mitteparanevad haavad

Kontroll on soovitatav: Haavad, mis tekivad teadmata põhjusel ja mis ei parane. Haavad võivad aja jooksul suureneda või ka mitte.

Vähikontroll pole vajalik: Haavad, mille põhjus on teada, näit. ekseem, suhkurtõbi või (loomulikult) vigastused.
Kokkuvõtteks võib öelda, et on kaks tunnust, mida peaksime silmas pidama:
• Kaua kestvad vaevused (kaks nädalat on tavaliselt sobiv piir)
• Kui vaevuse põhjus on teadmata.
Tuleb meeles pidada, et isegi kui vaevus vajab arstlikku kontrolli, on selle põhjuseks tavaliselt midagi muud kui vähk.

Allikas: Eesti Vähiliit

Inimese kehas on rohkem bakterirakke kui inimrakke ning suur osa nendest (miljardeid) bakteritest elab seedetraktis, kokku üle 500 liigi. Mikroobide ja keharakkude vastastikusel toimel kujuneb inimese immuunsüsteem. Soolestikus, eeskätt peensooles ja jämesooles alumises osas, elab enamik baktereid: peamiselt bifidobakterid, piimhappebakterid, bakteroidid ja soolekepikesed. Kui soolestiku mikrofloora eest on hoolitsetud, siis on see abiks toidu seedimisel ja omastamisel.
Probiootikumid – mis need on ja milleks neid vajame?
Meie soolestiku mikrofloorasse kuuluvad potentsiaalselt patogeensed, patogeensed ja kasulikud ehk probiootilised bakterid.
Probiootikumid tähendab tõlkes „elu eest“ või „elu poolt“, samas kui antibiootikumid tähendab tõlkes „elu vastu“.
Probiootikumid on elusad mikroorganismid, mille piisavas koguses manustamine omab tervisele kasulikke mõjusid, tagades hästitoimiva ja tasakaalus seedeelundkonna mikrofloora.
Probiootiliste tüvede tervisele kasulikud omadused:

• koloniseerivad põhilise osa soolestiku epiteelist, et patogeensetel tüvedel poleks võimalik soolestiku sisemisele limaskestale kinnituda, pesastuda ning kahjustada peremeesorganismi,
• tugevdavad immuunsüsteemi vastupanuvõimet,
• aitavad ennetada seedehäireid,
• vähendavad vereseerumi kolesteroolitaset ja vererõhku,
• vähendavad vähki haigestumise riski,
• parandavad toitainete omastamist ja tõstavad seega tarbitud toidu toiteväärtust
• takistavad probiootikumid haigusetekitajate kinnitumist sooleseintele, näiteks ägeda kõhuviiruse korral,
• parandavad piimasuhkru (laktoosi) taluvust, vähendavad piimaallergia nähtusid
• vähendavad kõhulahtisuse tekke võimalust,
• kasutatakse ka urogenitaalsete haiguste (nagu vaginaalne pärmseen), kõhukinnisuse, kõhulahtisuse, antikehade indutseeritud kõhulahtisuse, põletikuliste soolehaiguste ja ärritatud soole sündroomi, hüperkolesteroleemia, osteoporoosi, toiduallergiate ja atoopiliste haiguste ennetamiseks.
  On oluline, et need mittepatogeensed bakterid interakteeruksid soolestiku epiteelirakkudega ning töötaksid koos soolestikus leiduvate immuunrakkudega. Probiootiliste mikroorganismide arvukuse suurenemisel tõuseb kehas antikehasid tootvate immuunrakkude arv. Probiootikumid indutseerivad epiteelis signaale ja immuunrakud kutsuvad soolestikus esile tsütokiinide erinevaid mustreid, mis viib immuunvastuseni.
  Soolestiku mikrofloora ja inimese vahel toimib sümbioos, nii et mõlemad saavad sellest kasu: peremeesorganism (inimene) annab mikroorganismile toitaineid ja pakub kaitset, samas mikrofloora mängib väga olulist rolli peremehe füsioloogias. Selle sümbioosi kahjustamine võib toimuda näiteks teatud haiguste tekkimisel, kommensaalsete patogeenide rünnakul või ravimite, eriti antibiootikumide, kasutamise tagajärjel.
  Antibiootikumid on vajalikud, sest päästavad meid suuremast ohust, kuid probiootikumid on kasulikud, sest abistavad meie organismi. Nad aitavad meil antibiootikume paremini taluda. Mõistlik on kasutada neid ühes ravikuuris koos, kuid võtmisel peab vähemalt paar tundi vahet pidama, muidu hävitab antibiootikum ka probiootilised bakterid.
  Probiootilised bakterid on olulised ka toiduainetööstustele, sest nad on võimelised sünteesima biogeensed ühendeid, mis on vajalikud näiteks juustu valmimisel, keefiri produktsioonil ning hapendatud kääritusviisidel. Oluline roll on probiootikumidel ka taimetoitlaste seedesüsteemis, kuna osad tüved suudavad sünteesida metioniini ehk aminohapet, mille defitsiiti esineb taimetoitlastel.
  Probiootilised ja prebiootilised toiduained
  Probiootikumid vajavad oma elutegevuseks prebiootikume. Prebiootikumid on toidu seedimatud koostisosad, mis on kasulikud käärsooles toimivatele nn headele mikroobidele. Need ained ergutavad valikuliselt nende bakterite juurdekasvu käärsooles.
  Prebiootilised on süsivesikuterikka toidu koostisosad: oligosahhariidid- inuliin ja oligofruktoos.

Probiootilised toiduained:

• hapupiim, keefir, jogurt,
• hapukapsas,
• fermenteeritud sojapiim
• Kombucha tee (kääritatud Jaapani tee)
• Miso supp
• tume šokolaad
• hapukurk
  ***Prebiootilised toiduained:
• oder, linaseemned,
• kaunviljad (oad, herned, kikerherned, läätsed),
• kaerahelbed
• kõik puu- ja köögiviljad, eriti banaan, porrulauk, sibul, spinat ja võilillelehed.
  Probiootilise ja prebiootilise toidu ühiseks nimetuseks on funktsionaalne toit.
  See on toit, milles leiduvad komponendid mõjutavad organismi neid funktsioone, mille eesmärk on parandada tervist. Prebiootilise ja probiootilised toidud võivad kaasa aidata seedeelundite talitushäirete leevendamisele ning toetavad seedeelunditega seotud immuunsüsteemi organismi üldises immuunsüsteemis.
  Probiootilistes toiduainetes leiduvaid elusaid mikroobe võib kasutada koos prebiootiliste toiduainetega. Siis nimetatakse seda kombinatsiooni sünbiootikumiks. Selle üheks heaks näiteks on linaseemnejahu ehk linajahu lisamine jogurtile, mis on praegu Eestis andnud häid tulemusi mitmete seedesüsteemihäirete leevendamisel.
  Lisaks toidule, on võimalik pro- ja prebiootikume saada ka toidulisanditest. Preparaatides kasutatakse probiootikumidena piimhappebaktereid, mis pärinevad kas inimeselt või piimatoodetest. Nende ainevahetuse lõpp-produktid piim- ja äädikhape, langetavad soolestikus pH-taset ning see omakorda aitab haigusetekitajaid ja nende toksiine kahjutuks muuta.
  Probiootikumidena kasutatakse preparaatides enamasti Lactobacillus või Bifidobacterium tüvesid. Efektiivses probiootilises toidulisandis peaks olema vähemalt 2 kuni 4 bakteriliiki ja nende kontsentratsioon peaks olema vähemalt 109 CFU/ grammi kohta. Samuti peaks lisaks bakteritele tootes sisalduma ka prebiootilisid aineid, inuliini või fosfooligosahhariide (FOS).

Probiootilised toidulisandid:

• Talvel võib probiootikumikuuri korrata iga kuu tagant.
• Probiootikumid parandavad immuunsüsteemi seisundit ja aitavad vastu seista nii viirushaigustele kui ka kõhugrippidele.
• Piimhappebakteritekuure soovitatakse sageli haigestuvatele lastele.
• Probiootikumikuure soovitatakse ka neile, kes põevad tihti kuseteede infektsioone ja kandidoosi.
• Vanemaealistel on seedesüsteemi mikrofloorat vaja tõhustada eriti siis, kui kaebusteks on kõhukinnisus, liigsed kõhugaasid jms.
• Mitmete uurimuste järgi on probiootikumide oskuslik kasutamine vähendanud jämesoolevähi riski, kui probiootikumikuuri ajal söödi ka prebiootilisi toitusid.
• Probiootikumide oskuslik kasutamine võib parandada B12-vitamiini imendumist ja on näidustatud, kui probleemiks on aneemia või mõned neuroloogilised vaevused.
• Lisaks enne kehvade hügieenitingimustega riiki reisile minekut ja reisil olles. Samuti tihti kuseteede infektsioone ning kandidoosi põdevatele inimestele.

Probiootikumid ja vitamiinid
Vitamiinid on olulised mikrotoitained, mis on vajalikud elutähtsate reaktsioonide toimimiseks elusates organismides. Inimesed on võimetud ise sünteesima teatud vitamiine vajalikes kogustes, seega vajatakse neid eksogeenselt. Probiootilised bakterid on võimelised sünteesima näiteks K- ja D-vitamiini, foolhapet, B2- ja B12-vitamiine.
Kuigi on teada, et mikroobid suudavad sünteesida ilmselt kõiki vitamiine, siis siiani pole selge kui paljude vitamiinide allikaks nad võivad olla. Viimastel aastatel on suudetud tuvastada mitmeid uusi soolestiku mikrofloorasse kuuluvaid bakteritüvesid, seega on ainult aja küsimus, millal kirjeldatakse ka uued vitamiini produktsiooniga tegelevad bakteritüved.
K-vitamiinil on kaks tuntud vormi- füllokinoon ehk vitamiin K1, mida leidub kõigis fotosünteesivates taimedes ning menakinoon ehk vitamiin K2, mis on peamiselt bakteriaalset päritolu. On näidatud, et Lactobacillus tüved suudavad sünteesida suurtes kogustes folaati (umbes 100 µg/L). Sama on võimelised tegema ka Bifidobacteria tüved.

Soolestiku mikrofloora eripära
Igal inimesel on ainult talle omane kehatalitlus (füsioloogia), sealhulgas soolemikroobide kooslus.
Soolestiku koloniseerimine mikroobide poolt algab kohe pärast inimese sündi, sõltudes väga ulatuslikult sündimise viisist. On leitud, et loomuliku vaginaalse sündimise käigus koloniseerivad vastsündinu soolestiku ema sünnitusteedest pärinevad head piimhappebakterid. Keisrilõike abil sündinud vastsündinute soolestikust moodustavad suure osa ema naha pinnalt pärinevad bakterid, millel esineb oluliselt vähem kasulikke mõjusid inimese tervisele.
On juba mõnda aega teada, et ülekaaluliste inimeste soolestiku mikroflooral on teatavad iseärasused, mida tuleks kehakaalu korrastamisel arvestada. Sõltuvalt igapäevasest menüüst saab inimene suuresti muuta oma mikrofloora kvaliteeti, suurendades nn heade bakterite arvu kuni 2000 korda. On andmeid, et kui inimene tarbib 50-70 g loomseid valke päevas, on häid baktereid tal sada korda vähem kui neil, kes tarbivad 10-30 g loomseid valke päevas. Seega- liiga palju loomseid valke ei ole hea soolestiku mikrofloorale.
Probiootilised bakterid tulevikus
Probiootiliste piimhappe bakterite kasulikust toimest on räägitud juba pikka aega, kuid viimasel ajal ilmub üha enam teadustöid, milles esitletakse probiootilisi baktereid, kui tulevasi ravimeid.
Arvatakse, et mõne aja pärast võiksid probiootikumid asendada mimeid ravimeid, sealhulgas antibiootikume. Koostöös vitamiinidega oleksid bakterid võimelised ennetama, ravima ja turgutama organismi looduslikul moel, ilma keemiliselt sünteesitud ravimitena.
Kujutlege, mis oleks veel parem, kui võimalus ravida haigust inimpäritolu või piimatoodetest pärinevate bakteritüvedega, mille ohutuses ei kahtle ilmselt keegi.
Gripihooajal laialt levinud ülemiste hingamisteede nakkuseid on võimalik vältida. Eelmise aasta septembris ilmunud uurimuse kohaselt on võimalik probiootikumide ja vitamiin C koostarbimisel ennetada hingamisteede haigustesse nakatumist, eriti kooliealistel lastel. Kuna lapsed on väga vastuvõtlikud erinevatele viirustele ning kooli- ja lasteaiakeskkond soodustab viiruste levikut, siis on ennetustöö nende seas väga oluline. Nii C-vitamiin kui probiootikumid omavad tõestatud toimet immuunsüsteemi tugevdamisele ning nende kahe kombinatsioon vahendab immuunsüsteemis toimivate rakkude aktiivsemat transporti ning signaalide ülekannet, mis omakorda tõstab immuunsüsteemi efektiivsust.
Hingamisteede nakkuste korral kirjutab arst enamasti välja antibiootikumid, et haigust põhjustavad bakterid kahjutustada. Kuid lisaks patogeensetele bakteritele, surmavad antibiootikumid ka head, kehale vajalikud kaitsebakterid ehk probiootikumid. Seetõttu peaks keha gripihooajal tugevdama, lisades oma igapäeva menüüsse probiootilised toidud ja probiootikumide toidulisandid.
Kokkuvõtteks aitavad probiootilised ja prebiootilised toidud koos probiootiliste toidulisanditega tagada head tervist. Pange head bakterid enda nimel tööle!

Vähk on palju asju. Arstiteaduses on see üldnimi organismi paljudele erinevatele halvaloomulistele kasvajatele. Rakuuurijatele võib vähk tähendada raku kasvamise normaalsete protsesside häiret, mille tagajärjel hakkab rakk kontrollimatult kasvama. Vähk võidakse liigitada ka inimese pärilikkusest tulenevaks DNA muutusi põhjustavaks sündmuste ahelaks. Vähemalt sama oluline kui vähi meditsiiniline määratlemine on oluline ka inimeste kogemus vähist, see, mida vähk inimese jaoks tähendab. Juba üksnes sõna “vähk” on paljudele hirmutekitav, sest see toob endaga kaasa ettekujutusi valust ja surmast. Sellised kujutelmad on pärit ajast, kui vähki kui haigust ei osatud veel ravida. Ometi on hirmud ja uskumused meil kõigil sügavalt sees.

Vähk on organismi elutegevuse häire, suur kogum sageli oma olemuselt väga erinevaid halvaloomulisi kasvajaid ja lisaks iga inimese isiklik kogemus vähki haigestumisest.

KÕIKI PÕHJUSEID EI TUNTA

Vähihaigus on üpris tavaline. Eestis haigestub igal aastal vähki umbes 6000 inimest. Esmahaigestumiste arv kasvab tasapisi. Selle peamiseks põhjuseks on ühelt poolt see, et inimesed elavad aina vanemaks ja lisaks hakkavad suured vanusegrupid peale sõda sündinud inimesi jõudma vanusesse, mil sageneb ka haigestumine vähki. Kõige enam diagnoositakse vähki üle 60-aastastel inimestel, kuid vähki esineb ka lastel, noortel ja keskealistel.

Kõiki vähi põhjuseid ei tunta. Mõned olulised põhjused on aga seevastu ammu teada. Teatakse, et suitsetamine põhjustab kopsuvähki, ülemäärane ultraviolettkiirgus nahavähki, asbestitolm bronhivähki. Teatakse ka, et mitte kõik inimesed, kes suitsetavad, saavad liialt päikesekiirgust või puutuvad kokku asbestiga, ei haigestu vähki. Tänapäeval arvataksegi, et vähk on keerulise, koos mõjuvate tegurite ahela lõpptulemus: rakkudes võib olla eelsoodumus olla pärilikel põhjustel olemas, mida omakorda võimendavad mitmed vähi teket soodustavad keskkonnategurid.

SAGELI SAAB VÄHIST TERVEKS RAVIDA

Tänapäeval saab väga paljusid inimesi vähist terveks ravida. Paljud vähid leitakse väga väikestena, arengu algstaadiumis, millisel juhul nende ravi on kergem ja ravi tulemused paremad. Ka vähi ravis on toimunud suur edasiminek, kasvõi näiteks laste leukeemiaravis. Noored vähihaiged tulevad oma haigusest üldiselt paremini välja kui vanemad. Samas on ka vähid oma olemuselt väga erinevad. Paremad on prognoosid näiteks rinnavähki ja melanoomi haigestumisel, raskem on olukord pankrease ja kopsuvähi puhul.

Vähi ravi tulemuslikkuse ennustamisel on olulisimad tegurid seotud vähi leviku ulatuse ja patsiendi eaga. Tähtis on ka patsiendi üldseisund ja see, kuidas ta talub vähiravi, mis võib mõnedel juhtudel olla väga kurnav.

Tulevikuennustused teeb keeruliseks see, et kõik vähid on individuaalsed, täpselt nii nagu kõik inimesedki. Niisiis ei räägi statistika palju sellest, millised on iga üksiku vähihaige paranemisvõimalused.

VÄHI RAVI ON TULEMUSLIK

Iga vähki haigestunud inimese ravi kaalutakse ja määratakse eraldi, individuaalselt.Tavaliselt kaalutakse kõige esmalt lõikuse võimalusi. Kui tegemist on lokaalse ehk paikse kasvajaga, mis ei ole levinud teistesse kudedesse ja organitesse, on operatsioon üldjuhul võimalik. Operatiivset ravi võidakse toetada enne või peale lõikust tehtava kiiritus- või tsütostaatilise ehk keemiaraviga. Keemiaravi eesmärgiks võib olla kasvajavähendamine enne lõikust või ravitulemuse kindlustamine lõikuse järel.

Raviks võidakse valida ka kas kiiritus- või keemiaravi või nende mõlema kombinatsioon. Kombineeritud ravi tehakse sageli siis, kui kasvaja on levinud oma aluspaikmest organismi teistesse piirkondadesse. Raviks kasutatakse tsütostaate, mis hävitavad kasvajarakke või siis takistavad nende kasvu. Keemiaravi kõrval toimed tulenevad sellest, et kasutatavad ravimid mõjuvad ka teistele, organismi normaalsetele rakkudele. Ometi, tänapäeval on kõrvaltoimete mõju võimalik leevendada tunduvalt tõhusamalt kui varem.

Ka vähi poolt põhjustatud valu on tänapäeval võimalik ravida. Mitte keegi ei pea tänapäeval valu taluma.Hirm valu ees kaob küllaltki visalt, sest inimesed annavad pärandina edasi varasemaid kogemusi vähivaluga seotud kannatustest. Tänapäeval ravitakse valu vähihaige enda poolt esitatavatel tingimustel ja tervishoiu oskuste toel. Umbes pooltel vähihaigetest esineb mingis haiguse etapis valusid.

KAS ON VALIKUVÕIMALUSI?

Umbes iga teine vähihaige kasutab oma haiguse ajal ka teisi ehk alternatiivse ravi võimalusi. Võimalikke vähivorme on palju, kuid neid puudutavaid arstiteaduslikke teadmisi ja uurimusi suhteliselt vähem. Vähesed haiged kasutavad pelgalt alternatiivse ravi meetodeid. Pigem on tavaline alternatiivsete ravimeetodite kasutamine meditsiini poolt pakutava ravi kõrval. Paljudel on alternatiivravi meetodite kasutamisest leevendavaid kogemusi, isegi kui see vähki otseselt ei paranda. Alternatiivravi efektiivsusest vähiravis tõestusi ei ole. Kui oleks, kasutataks alternatiivseid ravimeetodeid ka tervishoiusüsteemi vähiravile spetsialiseerunud kliinikutes.

Uurimuste tulemused toovad üha uusi teadmisi vähi põhjuste, ravivõimaluste ja vähist tervenemise kohta. Iga vähki haigestunud inimest saab ravida, isegi kui igaüht ei ole võimalik terveks ravida. Elu kvaliteet on vähiravi eesmärgina omandamas aina tähtsamat rolli elu pikendamise kõrval.

Allikas: kasvaja.net