Allikas: The New York Times

Enamik inimesi sooviks oma aju võimsust suurendada. Turundajad on seda teades toonud turule palju arendavaid mänge, mille reklaamides on öeldud, et need parandavad tähelepanu, treenivad aju ja suurendavad mängijate intelligentsust. Sellised lubadused on ilmselt aga ennatlikud, kuigi kõlavad eriti hästi näiteks vanemate jaoks, kelle lastel koolis eriti hästi ei lähe.

Psühholoogiateadlane Randall Engle Georgia tehnoloogiainstituudist selgitab, et selliste lubaduste taga on ilmselt tugev seos töömälu mahu ja muutliku intelligentsuse (ing fluid intelligence) vahel. Töö- ehk lühimälus hoiame me informatsiooni, mida on võimalik kiiresti uuesti kasutada. Muutlik intelligentsus on aga võime näha seoseid, teha keerukaid järeldusi ning lahendada probleeme.
Kuna nende kahe asja vahel on tugev korrelatsioon, eeldatakse, et töömälu mahu suurendamisega suurendatakse ka intelligentsust, kuid need kaks asja on siiski erinevad.

Oma teooria testimiseks palusid teadlased 55 üliõpilasel läbida 20-päevane kindlaksmääratud kognitiivsete ülesannete treening. Et tagada tudengite motivatsioon ja treeningus osalemine, maksti neile võimete parandamise eest igal päeval ka lisatasu. Tudengid treenisid kompleksseid või lihtsaid ülesandeid lahendades. Viimastes tuli osalejatel meenutada esemeid nende esitusjärjekorras; komplekssetes ülesannetes tuli esemete meenutamisega samaaegselt täita ka teist ülesannet. Kontrollrühma indiviidid treenisid nägemisülesandeid, mis sarnaselt teistele muutusid iga päevaga keerulisemaks.

Testide tulemused olid selged: komplekssete ülesannetega treeninud tudengid liikusid lühiajalise mälu osas edasi järgmistele tasemetele. Selline treening ei toonud kaasa aga mingit  muutust muutlikus intelligentsis. Seega, kuigi lühiajaline mälu ja muutlik intelligentsus on omavahel seotud, ei tähenda ühe suurenemine kohe ka teise suurenemist.

Allikas: Medical News Today

Allikas: My weekend plan

Mälu veab alt? Tähtsad asjad ei jää kuidagi meelde ja igal suvalisel ajahetkel kontrollides on pähe talletunud ainult tühised faktid ja Benny Hilli kordussaated?
Esitame siin mõned lihtsad nipid, kuidas rohkem ja tõhusamalt mäletada. Kõik on treenitav!

Keskendu 8 sekundit

Kui midagi on vaja kindlasti meelde jätta, keskendu sellele vähemalt kaheksa sekundi jooksul. See võib tunduda tüütuna, kui kiirustad ja/või tegeled mitme asjaga üheaegselt. Kuid uuringute põhjal kulub andmete jõudmiseks lühimälust pikaajalisse mällu just vähemalt mainitud aeg.

Väldi ukseavasid

Nii reaalses elus kui ka virtuaalselt läbi viidud uuringud kinnitavad, et ukseavade läbimine muudab meid hajameelsemaks. Kes ei oleks kindla eesmärgiga teise ruumi jalutanud ning avastanud seal, et ei mäleta, miks üldse tuli! Teadlased pole suutnud üheselt selgtiada, miks see nii on. Uude kohta sisenemine paistab mõjuvat meie mälule nagu taaskäivitus arvutile.

Käsi rusikasse!

Kui võime midagi meelde jätta veab alt, hangi stressipall (nagu selline tore maailmapall ülaloleval fotol). Aidata võib just selline pealtnäha tühine liigutus nagu käe pigistamine rusikasse.
Uuringute põhjal peaksid paremakäelised eelistama sellel puhul just paremat kätt, vasakukäelised aga vasakut.
Kui midagi “mällu vajutades” käsi vähemalt vähemalt 45 sekundit rusikas hoida, aitab liigutuse kordamine hiljem asja meenutada.

Spordi!

Füüsiline treening paistab aitavat kõige suhtes, sealhulgas vilets mälu! Liigutamine suurendab aju erksust ja hapnikuringlust ning võib mõjutada ergutavalt ka rakkude paljunemist ajupiirkondades, mis on seotud mäluga.

Maga välja

Väljamagamine on tähtsam kui öö läbi õppimine, kui tahate hommikul oma teadmistega särada. Une ajal ajus toimuvad protsessid aitavad vajalikku hiljem tõhusamalt meenutada, sh ebavajalikust infost vabanemine ja vajaliku paigutamine pikaajalisse mällu. Kui sa püsid aina ärkvel, seda ei juhtu.

Veidrad kirjatüübid

Uskumatu, aga tõsi: mida ebatavalisem ja raskesti haaratavam kirjatüüp (font), seda kergem on loetut hiljem meenutada. Samas pole tähtsad nt rasvane kiri või šriftisuurus. Isegi vastupidi – suured rasvased kirjad võivad loetava info meeldejätmist raskendada.

Näri nätsu

Kui tahad midagi vähemalt pooleks tunniks meelde jätta, näri nätsu. Sa oled automaatselt rohkem fokusseeritud ja keskendunud. Uuringute põhjal parandab “mäletsemine” sooritust pikaajaliste mäluülesannete puhul (nii visuaalsed kui ka helipõhised). Lühiajaliste mäluülesannete puhul on nätsu mõju miskipärast vastupidine.

Kirjuta käsitsi!

Inimesed kasutavad info talletamiseks aina rohkem tehnikaseadmeid, aga mäletamist tõhustab selle käsitsi kirjapanemine.

Muusika võib (korraks) aidata

Paljudele meeldib töö või õpingute kõrval muusikat kuulata. Sellest ongi kasu enne teksti lugemist info meeldejätmise eesmärgil. Pikaajalisem vaimne töö, sealhulgas lugemine, vajab siiski vaikust. Muusika mõjub sel puhul segavalt, olenemata sellest, kas see meeldib või mitte.

Visualiseerimine

Üks tõhusamaid viise midagi meelde jätta on muuta see n-ö mälupildiks. Kui pead pähe õppima näiteks suure hulga infokilde, loo nende toetuseks detailne vaimne pilt. Näiteks kirjanik Rowlingut on kergem mäletada, kui seostad seda nime bowlingusaaliga (sarnane kõla). Kõlab tobedalt, aga sarnased võtted töötavad edukalt!

Kriipselda midagi paberile

Võiks arvata, et igava koosoleku või loengu ajal paberile nt südamekeste kriipseldamine viib sind tähtsast eemale, aga tegelikult aitab see ajul aktiivsena püsida. Lihtsalt igavledes ja jõude istudes on kergem endasse kapselduda ja vähem infot meelde jätta.

Allikas: Forte

Allikas: PSYBLOG

Lühiajaline mälu

Seda mälu iseloomustavad neli peamist tunnust:
1. lühiajalisus: informatsioon püsib mälus mõnest sekundist poole minutini, kusjuures püsivuse aeg oleneb sellele informatsioonile pööratud tähelepanust ja materjali organiseeritusest. Lühimälu kaasaegsetes käsitlustes kasutatakse mõistet töömälu, mis on siiski mõnevõrra laiem konstrukt.
2. mahupiirang: keskmiselt mahutab lühiajaline mälu 7±2 järjestikust ühikut informatsiooni (Miller, 1956), kuid meeldejäetavad ühikud võivad olla erineva suurusega. Näiteks on vaja meelde jätta isikukood, mis ületab lühimälu mahtu. Meeldejätmine on võimalik kui numbrite rida jaotada lihtsamateks ja tähendust omavateks ühikuteks. Nii on vaja meeles pidada sootunnust, sünni kuupäeva järjekorda (aasta, kuu, kuupäev) ja nelja arvu koodi lõpust. Sellist informatsiooni kokkupakkimist mälus nimetatakse känkimiseks (ingl k chunking).

Samasugune informatsiooni organiseerimine on võimalik ka pealtnäha suvaliste tähekombinatsioonide puhul:

AKERRKPEVEM
Reas on 11 tähte, mis ületab lühimälu mahtu kahe ühiku võrra. Kuid rea saab jaotada gruppideks:
AK      ERR   KP      EV      OM
Nii on võimalik ühekordsel lugemisel meelde jätta kõik 11 tähte ja seda just siis kui sellisel grupeerimisel on inimese jaoks sisuline tähendus:
AKTUAALNE KAAMERA
EESTI RAHVUSRINGHÄÄLING
KAITSEPOLITSEI
EESTI VABARIIK
EESTI MEISTER

Sisulise organiseerimise tulemusena on inimesel võimalik meelde jätta rohkem ühikuid kui näiteks seitse ja kui ühikutes tähtede arv kokku lugeda, on meelde jäänud tähtede arv veelgi suurem.

3. tahtele allumine: inimesel on võimalik tahtlikult suurendada meelde jäetavate ühikute arvu. Suur osa inimestest kasutab selleks kordamist.
4. sekkumistundlikkus (interferents): lühiajalisse mällu uue informatsiooni salvestamist võib segada juba seal olemasolev vana informatsioon, sellisel
juhul on tegemist proaktiivse sekkumisega. Kui vana informatsioon kaob lühimälust uue informatsiooni salvestamise tõttu, on tegemist

Pikaajaline mälu

Selles mälus säilib informatsioon oluliselt kauem kui lühiajalises mälus. Uuringute tulemustena ei ole võimalik üheselt järeldada, kui pikk võib see aeg olla, sest informatsioon võib küll olla mällu salvestatud, kuid see ei ole inimesele kättesaadav. On teada, et inimene on suuteline meenutama sündmusi, mis on toimunud varajases lapsepõlves, kuid on väga palju neid inimesi, kes ei suuda meenutada midagi, mis on toimunud enne kolmandat eluaastat. Sellist nähtust kutsutakse lapseea amneesiaks.
Pikaajalises mälus olevad sõnad, mõisted ja sündmused inimese enda ja maailma kohta on omavahel ühendatud tähenduse alusel, mis ühendavad neid teiste mälus olevate ühikutega, millel on samasugune tähendus. Seega võib pikaajalist mälu võrrelda suure omavahel seotud assotsiatsioonide võrgustikuga.
Pikaajalises mälus on eristatud kolm alaosa: protseduuriline, episoodiline ja semantiline mälu.

Allikas: Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor

Allikas: How it works

Naistel on põhjust rõõmustada, kuna teadusuuringud on tõestanud seda, mida nad pidevalt püüavad meestele öelda – lisaks sellele, et meeste mälu on kehvem, kui naiste oma, hakkab ka see osa ajust, mis kontrollib mälu, teatud vanusest alates meestel vähenema.
«Täpselt nii ongi – vähemalt seda räägivad faktid,» ütles doktor Clifford Jack Mayo kliinikust, vahendab CNN. Tema sõnul võib alates 40. eluaastast täheldada, et meeste mälu muutub võrreldes naistega märgatavalt kiiremini kehvemaks. Selle väite kinnituseks toob Jack välja koos kolleegidega läbi viidud uuringu tulemused, kus vaadati 1246 30–95aastase inimese mälu ja ajuehitust. Uuringust selgus, et kuigi nii naistel kui meestel hakkab mälu 30. eluaastast alates halvenema, kiirenes meeste mälu halvenemine oluliselt alates 40. eluaastast.

Lisaks sellele hakkas 60. eluaastast meestel vähenema ka hipokampuse ehk selle ajuosa suurus, mis kontrollib mälu. «Nooremas eas on hipokampuse osa meestel keskmisest suurem,» märkis neuroloog Charles DeCarli uuringutulemusi kommenteerides. Vananedes väheneb selle suurus meestel aga märksa kiiremini kui samas vanuses naistel. «See ei ole mingi üllatus – kui su aju kahaneb, siis ka mälu muutub kehvemaks,» märkis Jack.
Peamine põhjus, miks naiste aju meestega võrreldes vananemisel paremasse seisu jääb, on naishormoonide kaitsev mõju. Östrogeen kaitseb naisi kuni menopausini kõrgvererõhktõve, luumassi kao, südamehaiguste ning isegi kuseteede infektsiooni eest.«Mehed ei saa midagi teha östrogeeni puudumise osas,» nentis Jack. Kuigi hormooni mõju lakkab naistel kuskil 50. eluaastat, on see neid suurema osa elust kaitsnud. Samuti kestab selle järelmõju veel mõnda aega. Lisaks toodab naiste organism veel mitmeid teisi hormoone, mis meestel puuduvad.
«Meeste mälu ei saagi naistega sarnaselt areneda, kuna nende aju ülesehitus on juba algusest peale erinev,» märkis DeCarli, kes juhib tähelepanu ka selle antropoloogilistele põhjustele. Naised on juba aegade algusest pidanud mäletama asju, mis meeste jaoks ei ole olnud eluliselt nii vajalikud.Üks asi, mille osas on naised meestega võrreldes veel eelisseisus, on väiksem südame- ja veresoonkonnahaiguste risk. «Kõrgvererõhktõbi, diabeet, suitsetamine – juba ajalooliselt on meestel olnud neisse haigestumise risk kõrgem kui naistel,» märkis Jack. Tema sõnul ohustavad samad haigused, mis ohustavad veresooni, ka aju.
Mälu-uuring tõi ka ühe üllatusliku leiu – nimelt ei ole ei meeste ega naiste mälu halvenemine mitte mingil viisil seotud sellise ajuhaigusega nagu Alzheimeri tõbi. «Mälu halvenemine saab alguse juba alates 30. eluaastast – pikalt enne seda, kui Alzheimeri tõbi end ilmutab,» sõnas Jack.
Uuringu läbiviijate sõnul on see hea uudis. «Kui sa oled 50- või 60aastane ja ei mäleta kellegi nime või mõnda nimekirja, mis sa endale tegid, siis on siin harva põhjust tõeliseks mureks – suure tõenäosusega ei ole tegemist Alzheimeriga, vaid lihtsalt loomuliku vananemisega,» märkis Jack.

Allikas: Postimees Tervis

Allikas: Awaken

Inimene on see, mida ta mäletab. Koer ei mäleta, et ta peitis kondi just selle pruunileheliseks haigestunud tikerberipõõsa alla. Ta lihtsalt teab seda. Koer ei seosta oma minevikku kindlate sündmustega: eelmisel uusaastal õhku lõhestades taeva poole lennanud ilutulestiku sajul ei ole tähendust, kuigi ta põgenes seda kuuldes kodust nii kaugele metsa, kui sai. Koera jaoks ei ole ajalool tähendust. Vaid inimene seostab oma olu peale oleviku ka minevikuga ja võib seeläbi end mõelda tulevikku.

Inimene tajub aega, milles ta eksisteerib. Lisaks mäletab inimene kogetut. See on episoodiline mälu, mis seob minevikusündmused ühte värvilisse kimpu just tol hetkel tuntud tunnetega, valu ja rõõmuga, õnne ja kurbusega. See võime, mida pidulikult nimetatakse autoeneetiliseks teadvuseks, tekkis inimese evolutsiooni käigus ja lubab taaskogeda juba kunagi varem kogetut. Me nimetame seda lihtsustatult ajatajuks.
Kummalisel kombel on ajatajule psühholoogias ja neuroteaduses pööratud väiksemat tähelepanu kui ruumitajule. Ka füüsikas on aeg tulnud mängu palju hiljem ruumist. Galileo küll tõi selle füüsikasse, kui uuris kehade kiirenevat või ühtlast liikumist. Kuid küllap ta mõistis, et aeg on ikkagi midagi ruumist täiesti erinevat ja seisab sellest lahus. Võib-olla sellepärast siduski Einstein aja ruumi külge kinni, et seda saaks kergemini lahata. Kuid seda, miks aeg voolab vaid ühtpidi, mitte  aga ka teistpidi, ei osata siiani korralikult seletada.
Muusika tekib küll ruumilises kõlakojas, kuid on ise lahutamatult seotud ajaga. Kujutav kunst ja kirjandus ei pruugi olla seda teps mitte, kui mitte arvestada seda aega, mis meil läheb selle peale, et vahtida Mona Lisa portreed või läbi lugeda „Kalevipoeg”.

Endel Tulving esitab hüpoteesi, et kronesteesia on üks inimkultuuri liikumapanevatest jõududest, „võimalik, et kriitilise tähtsusega”. Võib siis spekuleerida, et inimesele ja just inimesele omase mälu  seisukohalt on helide maailmal üldse ja muusikal eriomane ja ülioluline koht. Muusika aitab mäletada.
On ju läbi aegade välja pakutud mitmeid mnemoonilisi võtteid, et süvendada mõne olulisena tunduva fakti mälujälge. Sageli on need võtted seotud luulega. Mäletan näiteks koolipõlve eesti keele tunnist lauset „kass kõrtsis ei käi”, mis pidi kinnistama, et täishäälikud või nende ühendid „a”, „õ”, „ei” ja „äi” on millegi poolest erandlikud. Mille poolest, seda küll enam ei mäleta. Kuid lause püsib meeles: mnemoonika raamistik on tekitanud sügavama mälujälje kui sisu, mille mäletamiseks see ju välja mõeldi.

Kuidas aga jätta meelde mõni luuletus või, mis veel hullem, näiteks kogu „Hamlet”, algusest lõpuni ja olemisest olematuseni? Tundub, et üks kergemaid ja ajule omasemaid viise on mällu surutav tekst viisistada. Laul ei tee meelt mitte ainult rõõmsaks või kurvaks, vaid aitab ka meenutada. Võib-olla seepärast esinebki selliseid nähtusi nagu „Helisev muusika” või „Figaro pulm” – ooperid ja muusikalid kinnistuvad  jäädavamalt mällu kui pelgalt sõnad ja pildid. On inimesi, kes ei pea viisi ega taju ka kuuldud helide omavahelise kõrguse suhteid. Ka tämbrit ei suuda nad eristada. Sellise nn amuusiaga õnnistatuid arvavad teadlased olevat neli protsenti inimkonnast. Inimesed ise on oma muusikalistest oskustest veel kehvemal arvamusel: Keele’i ülikooli psühholoogiaprofessori John Sloboda andmetel arvab viiendik täiskasvanutest, et nad on kõlakurdid. Paljud neist kuulavad siiski muusikat meelsasti, kuna naudivad rütmi.  Kuid poolel kõlakurtidest ei ole sedagi võimet.

Üks selliseid inimesi on Readingi ülikooli arheoloog Steven Mithen, kes oma amuusiast hoolimata kirjutas raamatu pealkirjaga „The Singing Neanderthals” („Laulvad neandertallased”). Pärast seda oli tal huvi, jaksu ja visadust, et üritada mingilgi määral laulmist õppida. Selleks palkas ta endale aastaks lauluõpetaja. Enne kursuse algust tehti Mitheni ajust magnetresonantskuvamise meetodil pilt. Aasta otsa tuupis ta kahte laulu, mis pole just kergete killast:  need olid John Rutteri „A Gaelic Blessing” ja Händeli aaria „Lascia ch’io pianga”. Läbi häda ja viletsuse sai mees vähemasti mõneks hetkeks lauluhelidele pihta.

Möödus aasta ja juulis 2007 skaneeriti katsetaja aju uuesti. Mis siis selgus? Aga see, et visalt laulmist õppinud arheoloogi aju pilt oli muutunud. Tema aju Brodmanni piirkond, mis on seotud meloodia ja harmoonia ning mõnel juhul ka rütmi tekitamisega, oli suurem kui enne. Ka mõne teise ajupiirkonna aktiivsus  oli kasvanud; need alad seostuvad samuti muusika kuulmise ja kuuldavaks tegemisega. Parema aju poolkera aktiivsus suurenes rohkem, mis näitab, et just see seostub algeliste muusikavõimete omandamisega. Alles seejärel, oskuste edenedes, tuleb mängu teine poolkera.
Kuid piirkonnad, mis seostuvad kuulmismäluga, verbaalse info töötlemisega ja ajalis-ruumilise tähelepanuga, olid aktiivsuses kaotanud. Võib-olla seetõttu, et trenni käigus ei lootnud katsealune niivõrd teadvustatud mõttearendusele, vaid pigem muusika tundelisele mõjule.
Nii et mine sa võta kinni, kas muusika aitab paremini mäletada või mitte. Olen kohanud teadustööde ülevaateid, kus kinnitatakse, et muusika õpetamine edendab laste võimet keskenduda ja mäletada. Samas on ette tulnud ka töid, kus nende tulemuste tõsikindlus kahtluse all seatakse. Kuid üks on kindel: muusika mälu hullemaks nüüd küll ei tee.

Ja tänu tehnoloogia arengule (või selle tõttu) ümbritseb muusika meid üha enam. Inimesed võtavad muusikat üha enam asjana, mis on tehtud nende jaoks, mitte nagu elektroonikaeelsel ajastul, mil muusika oli pigem võimalus ise midagi teha. Nüüd ollakse ka muusikas tootjad ning tarbijad. On kadumas sügavam suhe muusikaga. Vajuta vaid nupule – ja siin see on. Ning kui juba ollakse tarbija, siis võetaksegi muusikat paremal juhul nagu ravimit: andke seda, ja kadugu stress, õppigu edukamalt mu lapsed  ning mingu paremini minu äri.

Sloboda ja ta kolleegid on uurinud vabatahtlike katsealuste vastasmõju muusikaga ning tõdenud, et muusikaliselt koolitamata inimest mõjutab muusika suuremal või vähemal määral päevas tosin korda või enam. Seda tundub mälu turgutamiseks olevat enam kui küllalt. Kuid mälul on oma kaitsevõime, ja seda ka ohtra muusika pealetungil. Kui uuriti kodeerimist ajus ja mälu, siis jõuti järeldusele, et inimeste musikaalne intelligents kutsub esile vigu. Palju kuulnud  kuulaja kaldub üldistama ning asendama nooti või akordi, millel on mõne kunagi kuuldud noodi või akordiga samalaadne muusikaline funktsioon. See tähendab, et nad on alateadvuslikult õppinud selgeks muusikalise grammatika reeglid.
Kui lasta katsealustel jälgida arvutiekraanil kujutisi ja neid hiljem meenutada, siis selgub, et võrreldes nendega, kellele samal ajal mängiti mingit heliteost või anti kuulda valget müra, on edukamad need, kes said ülesandele keskenduda vaikuses.
Niisiis võib  muusikalise küllastumise olukorras küsida ehk niigi: kui hästi mäletab aju vaikust? Siin võib ju vaielda, et pole võimalik mäletada midagi, mida pole olemas. Kuid ka vaakumit peeti kunagi nähtuseks, kus puudub mis tahes asi. Nüüd aga on selgunud, et vaakumi energia pole sugugi null ja on üsna tõenäoline, et universum just vaakumist välja prantsataski. Võib-olla pole kuulaja kõrvades mitte ainult muusika ilu, vaid ka vaikuse võlu.

Allikas: Sirp