Allikas: Ladys Yournal World

Kas sa teadsid seda, et pühendades kasvõi pisut aega oma meditatsiooni ettevalmistamiseks, võid tegelikult kogeda palju sügavamat meditatsiooni. Allolevad vihjed on siin toodud selleks, et muuta mediteerimine lihtsamaks.

Leia sobiv aeg meditatsiooniks
Sisuliselt on meditatsioon aeg lõõgastumiseks ja see aeg tuleb valida oma mugavuse järgi. Niisiis vali järgmisteks meditatsioonideks selline aeg, kui sa tead, et sind keegi ei häiri ja sa saad rahulikult lõõgastuda ja nautida. Päikesetõusu ja päikeseloojangu tund, kui loodus on päeva ja öö ülemineku transformatsioonis, on samuti ideaalne aeg praktikaks.
Vali vaikne koht
Nagu valid mugava aja, vali ka koht, kus sind ei segata meditatsiooni ajal. Vaikne ja rahulik ümbrus teeb meditatsiooni rohkem nauditavamaks.
Istu mugavalt
Ka see, millises poosis oled meditatsiooni ajal, mängib rolli. Veendu, et oled lõdvestunud, sul on mugav ja stabiilne olla. Istu sirge seljaga, hoia oma õlad ja kael lõdvestunud, ja hoia silmad suletud kogu protsessi ajal. See, et sul on vaja istuda Padmasana (lootose asendis), et mediteerida, on meditatsiooni väga levinud müüt.
Ole kergelt tühja kõhuga
Hea aeg mediteerida on enne sööki. Pärast sööki mediteerides, kui kõht on täis, võid mediteerimise ajal endalegi märkamatult tukastada. Siiski ära sunni ennast mediteerima siis, kui oled väga näljane. Siis on ka raske mediteerida, sest nälg võib kõhu korisema ajada ja tõenäoliselt mõtled koguaeg üksnes toidust. Sellisel juhul võiksid mediteerida pigem kaks tundi peale sööki.
Alusta mõne soojendusharjutusega
Mõned sukshma jooga harjutused soojenduseks enne meditatsiooni aitavad parandada vereringet, eemaldada kehast inretsi ja vähendada rahutust, need muudavad keha tunde kergemaks. Tänu sellele on võimalik istuda meditatsioonis kauem.
Hinga mõned korrad sügavalt sisse
See on jälle lihtne meditatsiooniks ette valmistumine.Sügavad hingamised sisse ja välja, samuti mõned nadi shodhan Pranayama hingamised enne mediteerimist on alati hea mõte.See aitab hoida stabiilset hingamise rütmi ning viib mõistuse rahumeelsesse meditatiivsesse seisundisse.
Hoia oma näol õrna naeratust

Ja sa näed erinevust. Õrn naeratus näol hoiab sind lõdvestununa, rahulikuna ja sügavdab su meditatsioonikogemust.

Peale meditatsiooni ava oma silmad aeglaselt ja rahulikult

Kui sinu meditatsiooniprotsess hakkab lõppema, ära kiirusta silmi avama ja ennast liigutama. Ava oma silmad aeglaselt ja järkjärgult. Võta aega, et tulla teadvele endast ja ümbritsevast.

Allikas: The art of living

Allikas: Lonerwolf

Kas otsid pidevalt vastust küsimusele, kuidas õnnelik olla? Kas küsid selle kohta inimestelt, kes tunduvad olevat õnnelikud? Loed eneseabiraamatuid ja -artikleid? Sa pole üksi. Erinevad otsingumootorid seisavad selle küsimusega igapäevaselt silmitsi ja internetis on tuhandeid artikleid, mis lubavad, et üks või teine moodus tagab õnne. Kui sa oled endaga rahul, siis ei kõiguta sind see, mida teised sinu kohta ütlevad või kuidas sinusse suhtuvad. Ja kuna sarnased inimesed tõmbavad üksteist ligi nagu magnetiga, siis märkad peagi, et enesega rahul olles leiavad oma tee sinu ellu teisedki, kes on samasuguse suhtumisega ja õnnelikud, kirjutab YourTango. Kuidas saada iseenda parimaks sõbraks ja õppida enesega rahul olemist? Siin on viis nõuannet.

Andesta iseendale

Andesta endale minevikus juhtunu, mida sa ikka veel hinges põed. Sa ei saa seda olukorda muuta, seega võta õppetund omaks ja liigu edasi, lubades tulevikus taolisi olukordi paremini lahendada. Sel moel muutud vabamaks ja saad paremini lõõgastuda.

Mõista, et sa oled täielik

Põhjus, miks enamik meist ei taju, et nad on tegelikult täielikud inimesed, peitub selles, et nad ootavad, et keegi teine tuleks ja tekitaks neis täieliku inimese tunde. Ent me peaksime hoopis omaks võtma mõtte, et me kõik oleme juba niigi täielikud. Ja kui me ka poleks, ei oleks võimalik, et keegi teine meid täielikuks muudab. Kui me ulatame oma õnne kellegi teise kätesse, siis on suur oht, et teine inimene võib meid alt vedada.

Suhe peaks ühendama kaht eraldiseisvat inimest, et luua kolmas, suurem liit, mille osaks on sul au olla. See, kui pead teist inimest oma teiseks pooleks, tekitab vaid ebakindlust, mis omakorda loovad armukadedust, vägivaldsust ja truudusetust. Miks sa peaksid tahtma, et su õnne määrab miski või keegi, kes seisab sinust väljaspool?

Õpi end tundma

Millisel ajahetkel oled endaga kõige rohkem rahul? Kas siis kui sa üksi olles raamatut loed? Või aknast kaunist vaadet naudid? Või oma lemmik muusikat kuulad? Kuidas su keha end tunneb? On su eluviisid tervislikud? Mitte keegi pole sinust õnnelikum, kui su keha näeb hea välja ja kõik funktsioonid töötavad korrapäraselt. Õpi oma keha armastama ja ole endaga rahul.

Vaata end…

…ja märka, kui imeline sa oled. Räägi endale positiivseid asju. Isegi supermodellidel on asju, mis neile enda juures ei meeldi, seega ära arva, et sa oled ainuke, kes endaga rahul pole. Sa võid õnnelik olla ka siis, kui tahaksid mõnda asja enda juures muuta. Milles sa hea oled? Milles tahaksid end paremaks muuta? Millised on su oskused ja mida oled elu jooksul õppinud? Mis on parim asi, mis sa teinud oled? Kas oled märganud, et mõne uue inimesega kohtudes küsid temalt taolisi küsimusi? Me õpime teisi inimesi tundma, aga harva uurime neid asju endalt. Ja kui keegi teine meile selliseid küsimusi esitab, siis vastame harva nii, nagu vastaksime iseendale. Mis viibki viienda nõuande juurde…

Esita endale küsimusi

Selleks, et end paremini tundma õppida, esita endale neid küsimusi, mida küsiksid kohtingul uuelt kaaslaselt. Sinu suhte kvaliteedi määravad kindlaks küsimused, mida sa endale esitad. Küsi häid küsimusi ja küsi palju, et luua tugev, terve suhe iseendaga. Ole teistest eraldi ja tunne end üksinda olles õnnelikult. Alguses võib tunduda imelik see, et eelistad üksi aega veeta, aga tea, et üksindusel ja üksildusel on vahe. Näiteks dr Wayne Dyer on öelnud: «Sa ei saa olla üksildane, kui sulle meeldib see inimene, kellega sa üksi oled.»
Tervita oma sisemist võimu. Sa oled võimeline õnne tundma ja väärid seda, hoolimata sellest, mida teised teevad või ütlevad. Kui sa ei looda õnne tundmiseks teistele, siis on su suhted tunduvalt tähendusrikkamad ja sügavamad.

Allikas: Postimees, Naine24

Allikas: SoberRecovery

Tihtipeale oleme oma hinges rahulolematud ja tahaksime midagi muuta. Muutused aga ei tule alati kergelt ning see toob trotsi ja rahulolematuse. Kuidas aga leida endas sisemine rahu ja tasakaal?
Suurema osa oma elust veedame sisemise vastupanu seisundis, olles vastu sellele, mis on. Midagi, mis on selles hetkes või praegu meie elus, ei sobi meile, me pole rahul. Tahaks, et oleks teisiti. See on väga põnev nähtus, et enamjaolt me tahame midagi muud, kui see, mis parasjagu on. Tegelikult isegi naljakas, sest selle vastu, mis hetkel on, ei saa mitte kuidagi. See on paratamatus, see on juba juhtunud, juhtub just praegu ja mitte mingilgi moel ei saa selle vastu võidelda. Niisiis jääb kaks varianti, kas alistuda ja leppida või hoida sisemist vastupanu (“Mulle see ei meeldi”, “See ei peaks nii olema”, “Ma pole rahul”). Sisemise vastupanu hoidmine on alati kannatus, tekitame pingeseisundi, öeldes “ei” sellele, mis paratamatult nii on.

Et kannatust vähendada, võime õppida ütlema kõigele “jaa”, mis juhtub. Elus ei ole mitte midagi kindlat. Meil võib olla ettekujutus oma tulevikust, homsest päevast või mingi plaan. See võib isegi üldjoontes nii minna, aga isegi siis tuleb tihtipeale tagantjärgi tõdeda, et kõik on ikkagi mingil moel teisiti, kui arvasime või planeerisime. Kõik läheb kuidagi omasoodu. Vahepeal on nii ilusaid ja rõõmsaid hetki, tahaks, et kogu aeg oleks nii. Sellistele hetkedele ütleme avali “jaa!”. Järgmisel hetkel võib tabada meid õnnetus, mõni saatuselöök või kogeme lihtsalt midagi ebameeldivat või vastumeelset, mida juhtub ju iga päev. Need on hetked, kui automaatne reaktsioon on “ei”, see ei peaks nii olema. Ja nii tekitab kannatus, tekitame ebakõla meie soovi ja selle vahel, mis nagunii on. Paneme ennast lukku ja keeldume elu vastu võtmast.

Ükskõik, mis meie elus juhtub, meil on alati võimalik võtta see vastu ja öelda “jaa”. Eitus on alati kannatus. See ei tähenda, et me ei peaks üritama midagi muuta, anda endast parim, et teisiti teha. Lihtsalt loobume sisemisest vastupanust ja võtame vastu selle, mis juba juhtunud on. Kuidas seda teha? Märka, kui sa ütled hetkele “ei”. Kui tahaksid, et midagi selles olukorras oleks teisiti, oled pahane, rahulolematu, soovid, et mõni inimene oleks teistsugune, et sinu elu oleks kuidagi teistmoodi – kokkuvõttes kui tahaksid midagi muud, kui see, mis parasjagu on. Kui oled märganud oma eitavat tunnet, tekib valikuvõimalus – kas jään sisemist vastupanu hoidma või lepin, et asjalood nii on.
Täielik leppimine ja alistumine mis iganes olukorrale toob sisemise rahu ja vaikuse. Nii lihtsalt on praegu. Hinga. On asju, mida sa ei saagi muuta ega peagi. Sinu ülesandeks on lihtsalt vastu võtta, mis on. Katseta, mis tunne on täielikult alistuda sellele, mis selles hetkes on. On see kuidagi erinev kui tavalist rahulolematust ja sisemist võitlust jätkata? Kumba tunnet sa tahaksid tunda? Kumb on sinu jaoks rahu loov ja edasiviiv? Kui sa tahaksid midagi ikka edaspidi muuta, siis on rahu- ja alistumiseseisund parim, kust muutust algatada.

See on okei, kui sa ei suuda kohe leppida sellega, mis on. Vastuseisumustrid meie sees on nii tugevalt juurdunud, et nende muutmine vajabki aega ning leebet armastavat ja toetavat suhtumist iseendasse. Ja kui sa kohe tõesti ei suuda leppida, siis seegi, kui lepid sellega, et ei saa leppida, toob rahu. Siit saab veel edasi minna. Olles oma südamega tugevalt ühenduses ja hoides ennast armastuse sees, on su südames nii palju armastust, et suudad millega iganes elus mitte ainult rahus leppida, vaid selle armastuse ja tänutundega vastu võtta. Kõike saab armastuse sees hoida, mis juhtub. Ja omal moel see tervendabki kõik.
Kuidas seda teha? Anna endale armastust ja soojust nii palju, kui suudad, see aitab armastusetundel su südames kasvada ja laieneda kõigele ning kõigile. Nii saad hakata olukordi ja inimesi vastu võtma armastusega, mitte hinnangutega. Ning kui püüad olla südamest tänulik kõige eest, mida elus koged, ka ebameeldivuste ja raskuste eest, on lihtsam kõike tänutundega vastu võtta. Tänutunnet aitab arendada ka see, kui leiad kõiges juhtuvas midagi, mida õppida, mis sind arendab ja edasi viib, siis saadki olla tänulik selle õppimise eest.

Selles ettearvamatus elus, kus mitte miski pole kindel, jääb meie rolliks ainult vastu võtta ja usaldada, et see, mis juhtub, on mingil põhjusel vajalik, ja leppida. Teine võimalus on ennast sulgeda ja valida neid hetki, olukordi ja ja inimesi, mida vastu võtame. Nii valime kannatada igas olukorras, kus keeldume vastu võtmast. Kannatust ei saa põhjustada olukord, vaid meie sulgumine selle olukorra ees. Armastuses kõike vastu võttes võib kogeda küll suurt valu, ahastust ja teisi kurnavaid tundeid, aga armastus sinu südames tervendab need kõik. Ja lõpuks jääbki ainult armastus.

Allikas: http://armastusonkodus.blogspot.com.ee/

Sri Krishnamacharya esitas joogaõpetust kui eneseväestamise protsessi. Ta uskus, et jooga peab olema kohandatud vastavalt inimese vajadustele mitte vastupidi. See traditsioon käsitleb inimest holistlikult – tervikuna – ja kasutab mitte ainult asanat vaid ka teisi jooga vahendeid, et parimal viisil toetada õpilase tervenemise ja muutumise võimet.
Soovides mõista, mis on jooga võiksime vaadata kõige autoriteetsema jooga raamatu poole. Selleks on Patanjali Joogasuutrad – lühikeste kuid ülimalt sisukate aforismidena kirja pandud jooga õpetuse alusmüür.
Kohe selle teose alguses annab Patanjali jooga definitsiooni: yogahcittavrttinirodhah – jooga on meele tavapärase hajutatud toimimise muutumine ühesuunaliseks ja keskendatuks ühte punkti. Nii võime jooga tähendusena näha teatavat seisundit kus meie meeled ei võngu enam siia sinna, ühelt huviobjektilt teisele – vaid on täielikult keskendunud ühele objektile.
Jah, loomulikult , igapäevaselt me räägime joogatunnist, jooga tegemisest jne. Teatava tegevuse tähistamiseks on see piisavalt asjakohane. Samas, sealjuures oleks hea mõista milleks kogu see distsipliin mõeldud on.
Sõna “jooga” tähendab tõlkes palju asju, kõige sagedamini tõlgitakse see “ühenduseks”. Jooga definitsiooni vaadeldes võime seda seletada ka kui ühenduse loomist millegagi läbi selle, et keskendame oma meele. Kui keskendatus on piisavalt püsiv ja muud eeltingimused täidetud siis võib tulemusena tekkida seisund kus me oleme keskendumisobjektiga “ühendatud” ja kõrgemates seisundites mitte lihtsalt ühendatud vaid täielikult üks.

Sellistesse seisunditesse jõudmiseks ja neis püsimiseks on vaja end kuidagi ette valmistada. Selleks on joogaõpetuse kohaselt, nagu Patanjali seda väljendab, kaheksaastmeline tee – esimesteks astmeteks reeglid kuidas suhestuda ühiskonnaga, teiste inimestega ning kuidas suhestuda iseendaga. Teine aste on füüsilised harjutused ehk asana, kolmas hingamise distsiplineerimine ehk pranayama, kolmas meelte distsiplineerimine ehk pratyahara, neljas keskendatuse harjutamine ehk dharana ja siis ehk on võimalik tekkida ka dhyana ja samadhi seisundid kus meel on juba väga keskendunud ja mida nimetatakse ka meditatsiooniks. Seda seisundit ei ole vaja lihtsalt hea enestunde pärast. Olukorras kus mediteerija on meditatsiooniobjektiga jäägitult üheks sulanud hakkab toimuma kvaliteetide ülekandumine objektilt mediteerijale. Ja see muudab, transformeerib vajalikus suunas, vastavalt eelnevalt valitud eesmärkidele.
Selline lühiülevaade võib jätta keerulise ja pikka pingutust nõudva mulje. Nii ongi. Tulemuslikule joogadistsipliinile eelneb tihti elu (kui mitte elude) pikkune pühendumine õpetaja käe all. See ei tähenda aga et jooga õpetusest ei võiks kasu saada lühema aja jooksul. Asjatundlikult koostatud joogapraktika võib sind tervendada palju lühema aja jooksul kui eluiga. Rahulikult jooga esimesi astmeid järgides muudad oma elu täisväärtuslikumaks ja probleemidevabamaks. Kui tahad turvaliselt jooga sügavusest kasu saada siis on esimene aste asjatundliku õpetaja leidmine.

TKV Desikachar oma raamatus Viniyoga of Yoga kirjutab:
“On tõsiasi, et Jooga järjest kasvav omaksvõtmine on tänapäeval jälgitav läbi seda praktiseerivate inimeste arvukuse kasvu kogu maailmas. Väljaspool Jooga kodumaad – Indiat – on ligi sada miljonit inimest, kellele mõni joogaliik on igapäevase elu osaks.
Selle on võimalikuks teinud jooga õpetuste avatus ja universaalsus, mis teeb Jooga ligitõmbavaks ning tulemuslikuks väga erinevatele inimestele. Selles on midagi igaühele. Joogapraktika alustamiseks pole mingeid eeltingimusi. Inimene võib olla painduv või jäik, paks või peenike, vana või noor, mõne usundi järgija või mitte, Jooga ei keela kellelgi harjutamast. Tegelikult, kui individuaalsed eripärad on teada, saab valida parimad Jooga “tööriistad”, mis meie vajadusi rahuldavad .
Joogaõpetus on väga selgelt esitatud Joogasuutrates. Muistse targa Patanjali poolt koostatud meistriteos on esimene täielik ja süsteemne joogaalane uurimus. Loodud umbes 2000 aastat tagasi, peetakse seda teost tänapäevalgi kõrgeimaks joogaalaseks autoriteediks. Seda isegi sel määral, et mitmed hästituntud joogid on kuulutanud, et see, mida pole Joogasuutrates mainitud, pole üldse jooga või on see täiesti ebaoluline..

Muistsetest aegadest kuni tänapäevani on Jooga läbinud loomuliku arenguprotsessi. Paljud joogameistrid on läbi aegade proovinud õpetust interpreteerida ja teha seda rohkem oma ajale vastavaks. Läbi nende püüdluste on sündinud palju erinevaid koolkondi kuid mitte kõik neist pole püsima jäänud.
Tänapäeval on kujunenud olukord kus uusi “stiile” tekib nagu seeni peale vihma. Tänapäeva õpetajad kasutavad omaenese arusaamist maailmast et omaenese õpetusmetoodikat välja mõelda.
Samal ajal kui sellel protsessil on omad voorused, kasvab suundumus neid tehnikaid standardiseerida ja kaubamärgistada, pannes neile erinevaid nimesid. Need on siis “stiilid” ja kui ma soovin sellisega liituda siis pean end mahutama sama režiimi sisse kui kõik teisedki. Kui ma omandan kõik tehnikad, võin ma saada selle kindla stiili sertifitseeritud õpetajaks. Ja siin pean ma kohanema selle “stiili” õpetamismeetoditega.
Kahjuks ei sobi see kõik kokku Jooga vaimuga, mis on loodud olema sobilik distsipliin kõigile – arvestades nende vajadusi ja võimeid. See pole nii, et “mina pean kohanema joogaga, vaid pigem peab joogapraktika olema rätsepatööna just minu jaoks koostatud”. Täna olen ma noor ja tugev, tulevikus vana ja nõrk. Kas ma saan siis teha samu harjutusi, mida ma tegin noorena?
Sellega on samuti, nagu meie argieluga: kas ma kannan täna samu riideid mis lapsena? Ei. Ma olen kasvanud ja muutunud on ka minu mõõtmed. Seetõttu pean ma riideid vahetama. Samuti on elus jõude mis sunnivad meid muutma oma joogapraktikat. Me peame valima sobivaimad tööriistad mida Jooga pakub ja kohandama need käesoleva olukorraga. Seetõttu on joogapraktika tulemusrikkaim kui igapäevane harjutuskava on koostatud individuaalselt, vastavalt isiku hetkeseisundile, võimetele ja eesmärgile kuhu läbi harjutuste soovitakse jõuda.”

Allikas: Jooga.ee,  Andres Adamson

“Mäletan, et kümmekond aastat tagasi ütles üks varemgi edukalt tulevikku ette aimanud inimene, et lähiaastatel hakkab aina enam välja imbuma valgustkartvaid tegusid. Kõige varjatu esilekerkimine võib jätta mulje, et olukord on ikka päris hulluks läinud, kuid pigem on asi meie tajus. Kuna me enne seda kõike ei teadnud ega näinud, elasime õndsas teadmatuses. Paljud valivad selle tee tänagi, et kuidagigi rahu säilitada. Sest tõesti – kui lasta enesest läbi voolata kogu sellel esmapilgul vastuolulisena tunduval infol, mida mõistus tõrgub uskumast, siis varem või hiljem tuleb ikkagi igaühel leida oma sisemine tasakaal ja rahu,” kirjutab Telegrami kolumnist Erki Kaikkonen.

Kuidas siis leida seda sisemist rahu maailmas, kus olime harjunud uskumusega, et riik tegutseb ühiskonnaliikmete hüvanguks: kool valmistab meid parimal viisil eluks ette; meile on kättesaadav parim meditsiin; toit, mida poest ostame, on meie kehale ja tervisele hea ning meedia toob meieni ülevaatliku ja erapooletu ülevaate maailmas toimuvast.

Atsua hõim: unistamine loob maailma

Viimastel aastatel on iga vähegi kriitiliselt mõtleva inimese jaoks, kes julgeb asjade enesestmõistetavustes kahelda, avanenud hoopis vastupidine pilt – pilt maailmast ja ühiskonnast, kus mäng toimub väga mitmel tasandil ja sugugi mitte kõikide hüvanguks. Seejuures ei ole kindel, kelle huvides toimib riik, meedia ja meditsiin (eelkõige farmaatsiatööstus).

Ühte neist tasanditest on hakatud nimetama ka lääne-unistuseks. See mõiste pärineb nüüd juba mitmeid aastaid maailmas tegutsenud esimeselt Lõuna-Ameerika loodusrahvaste ja lääne ühiskonna inimeste ühelt edukamalt koostööprojektilt, mida nimetatakse “The Pachamama Alliance”.  Tegemist on liikumisega, mis kaitseb üle 10 miljonil hektaril asuvaid vihmametsi Lõuna-Ameerikas, mis on paljude sealsete looduses elavate hõimurahvaste koduks ja eluks vajaliku allikaks.

Projekt sai alguse Atsua hõimuga toimuvast. Nende looduslähedasse elukeskkonda hakkas juuri ajama naftatootmine ning nad sattusid abi otsides just õigete inimesteni, kes mõistsid lääne ühiskonna toimimisviise ja aitasid selle piirkonna muuta looduskaitsealaks, mis sundis naftatootjaid taanduma. Kui siis abistajad Atsua hõimu vanematelt küsisid, kas on midagi, mida nad saavad veel nende heaks teha, vastasid nood:“Minge tagasi sinna, kust te tulete ja aidake inimestel mõista, et nende viis unistada loobki seda maailma.“ Sellest sai alguse nüüd pea kõigil lääne tsivilisatsiooni eluviisist läbi imbunud mandritel päevane sümpoosion, mida nimetatakse The Pachamama Alliance Awakening the Dreamer Changing the Dream. Sümpoosionil on olnud inimestele väga suur silmiavav mõju ja sellest on saanud alguse mitmed suuremad algatused.

Mis see on, mis loob reaalsust?

See on ilmalava, mida oleme hakanud enesestmõistetavaks pidama maast madalast, neelates sisse tohututes kogustes avalikku meediat ja Hollywoodi filme, mis on üks võimsamaid globaalseid meediume ja jutuvestjaid. Iga kord, kui vaatame sellist filmi, on meile antud võimalus samastuda mõne peategelasega, tema käekäigu ja eluviisiga ning kogu sellest filmide ja narratiivide kompotist tekib meil märkamatult iseäralik viis märgata ja soovida oma ellu teatud sündmusi, asju ja elustiili. Ka kogu ülejäänud ühiskond sinu ümber vaid toetab selle loo jutustamist ja nende unistuste unistamist, mis ei vii aga isegi nende saavutamisel tõotatud rahuloluni.

Kui läheb õnneks, võid ühel hommikul ärgata ja avastada (eriti reisides), et unistused, mida oled pidanud iseenese omaks, ei ole muud kui sotsiaalselt aktsepteeritud unistused. Unistused, mille poole püüdlevad paljud, et saavutada heakskiitu teiste silmis ning selle kaudu rahulolu. Neid unistusi on piisavalt palju, aga neid kõiki iseloomustab laiem sotsiaalne aktsepteeritus. Miks me siis neid valime? Sest alternatiive ei ole väga palju nähtaval, neist ei räägita ja neist ei kirjutata. Peale kõige muu on meie eest kogu töö ära tehtud ja kui meie unistused on teistele arusaadavad, oleme ka teiste silmis aktsepteeritud ning ehk imetletudki.

Miks me peame “trendikaid” unistusi enda omadeks?

Vastus on üsna lihtne: inimese üks suuremaid hirme on hirm sotsiaalse tõrjutuse ees, ehk teisiti öeldes soov olla armastatud. See taju paneb meid ühes või teises suunas käituma. Püüame valida pigem seda, mis tagaks teiste heakskiitu ja avatust meie suhtes ning väldime seda, mis põhjustab tõrjumist. Samal põhjusel oleme muretsemas selle pärast, mida teised meist mõtlevad. Paradoks kipub aga oleme see, et kõige enam muretsevad need, kes on ise kõige rohkem teiste suhtes hinnangulised, sest me kipume teistele omistama enese viisi tajuda maailma, ka enese hirme ja unistusi.

Kunagi ütles Gunnar Aarma, Eestis armastatud vaimne õpetlane, et inimese päev peaks koosnema kolmest asjast. Esimene osa otsib vastust küsimustele: Kes ma olen? Kust ma tulen? Kuhu ma lähen? Teine tegeleb kõige eluks tarvilikuga. Kolmas osa puhkamisega.

Inimesed kipuvad leppima üsna pealispindsete ja kaduvate identiteetidega, nendega, mida teised neile omistavad, ning siis kiinduvad nende külge ja tegutsevad nende ülalhoidmise nimel. See on üsna habras pind, millele toetuda. Habras, kuna see on väga muutlik ning toob kaasa kriise erinevates eluetappides. Need rollid on ka need, mis laulatavad meid lokku unistustega, mida peame enese omadeks.

Kuidas leida OMA unistusi ja ISEENNAST?

Esmalt tuleb leida viis, kuidas pöörata pilk väljapoolt sissepoole ja õppida ennast kuulama. Märkama neid tõelisi motiive, miks valime oma ellu neid asju ja olukordi, mida valime ning millisel viisil oleme kõigega seotud ja ühendatud. Üks neid viise on meditatsioon, kuid meditatsioonilegi on ümbritsev pakkumas hulka erinevaid lähenemisviise. Nii tuleb igaühel leida oma tee enese kuulatamiseks.

Rahu leidmine ei õnnestu kindlasti vastandumise kaudu, vaid püüu kaudu mõista ja näha, kuidas kõigel on oma koht, mis ei tähenda, et peaksid kõike enese ellu valima. Nagu öeldakse, mõistmine ehk asetleidvate heade põhjuste mõistmine võimaldab loomulikult täita ka meie südame kaastundega ning leida sisemist rahu. Ja see, et kõigel on oma koht, ei ole esmapilgul üldsegi enesestmõistetav, kuid see perspektiiv on kättesaadav, kui seda soovida. Niisamuti, nagu kõigile on kättesaadav mehhanitsistlik akadeemilise maailma taju perspektiiv, et kõik on eraldatud, ning ei ole olemas mingit laiemat korrastatust ja korrastavat printsiipi. See on meie enda valida, millise perspektiivi võtame.
Võin siinkohal enese ja oma sõprade isiklikust kogemusest kinnitada, et kõige ühendatusele orienteeritus on märksa enam mõistmist ja rahu toov tunnetusviis kui eraldatusele orienteeritus. Teadusmaailma on hakanud tasahilju jõudma holistilised teooriad, mis võimaldavad teha käsitletavaks erinevate eluilmingute ühendatuse, kuid ilmselt võtab siiski kauem aega, et neid kõigis valdkondades omaks võetakse kui mõistmist võimaldavaid käsitlusviise.
Tuletagem siinkohal meelde prantsuse filosoofi, sotsioloogi ja ühiskonnategelase Pierre Bourdieu’ rõhutatut, et teooria ei ole kunagi tegelikkus, vaid püüd kirjeldada tegelikkust, niisamuti, nagu kaart ei ole territoorium, mille kirjeldust ta sisaldab.

Rahu loomine algab sinu enese sees

Rahu loomine algab rahu loomisest igaühe enese sees isiklikult. Juhul kui suudame tunda kaastunnet kõigi teiste suhtes, aga see ei laiene meile endile, on meil veel mida teha enese sees. Selleks, et jõuda rahuni eneses, tuleb meil võtta vastutus oma tunnete eest. Ning kui on soovi, siis meditatsiooni kaudu õppida märkama, kuidas meie tunded meis liiguvad, mille peale kasvavad ja mille peale kahanevad. Meil on levinud uskumus, et põhjustame üksteise tundeid. Vägivallatu suhtlemise praktikast lähtuvalt on aga üsna selgelt tunnetatav, et meie tunded on pigem tagasiside meie kas rahuldatud või rahuldamata vajadustele ning ootustele nende vajaduste rahuldamise viiside suhtes. Niisiis ei pettu me milleski muus kui vaid omaenese ootustes.

Selle ehedaim ilming on ehk olukord, kus ühe inimese käitumine toob stiimulina esile teises inimeses tugeva häirituse, kolmandad jäävad sealjuures aga täiesti rahulikuks. Nii võib juhtuda, et meie ootus elu ilmnemise viiside suhtes võib saada meile enesele sisemise rahu rikkujaks ning ei võimalda võtta elu muutlikkust vastu sellisena, nagu see ilmneb. Me oleme enamasti orienteeritud toetuma sellele uskumusele, et kõik püsib ja teatud määral püsibki.

Rootsis õppides sain mõista miskit, mis oli üsna vabastav: seda, et kõige kindlam asi üldse on, et kõik muutub ja kuna see on sedavõrd kindel, siis saab sellele täielikult toetuda. Kuidas siis toetuda sellele, et kõik muutub? Pole justkui ju miskit siis, millele toetuda… Nimelt olevat kõikide elusolendite iga eluhetke kõige suurem ja peamine väljakutse see, kuidas aktsepteerida muutust enese ümber ja iseenda sees. Kui suudame muutuse omaks võtta, tunneme sümpaatiat ja rahu, kui aga ei suuda muutust vastu võtta, tunneme antipaatiat ja hirmu. Nii on ka meie igaühe suurim väljakutse igal hetkel see, kuidas aktsepteerida muutust.

Kuidas vabaneda kannatusest?

Mõned aastad tagasi külastas Eestit Päikese Laamaks nimetatud väga lugupeetud budistlik õpetaja. Käisin minagi teda sõprade mahitusel kuulamas ja olen selle eest kindlasti väga tänulik, sest sain kuulda midagi, mis tõi minu elu igasse järgnevasse päeva rahu ja õnnelikkust kindlasti enam, kui seda oli seal senini olnud. Nimelt olevat hulk erinevaid viise, kuidas vabaneda kannatusest, aga on üks, mis selle praktiseerimisel toob rahu ja rõõmu ning taandab kannatuse igas hetkes. Selleks onkiindumatuse praktiseerimine.

Kas kiindumatus tähendab ükskõiksust? Kindlasti mitte. Kiindumatus tähendab lihtsalt kõige muutlikkuse ja ajutisuse aktsepteerimist juba ette. Palju on räägitud vajadusest tunda tänulikkust ja seda just siiralt hinge sügavusest voolavana. Kuidas seda siis saavutada? Kõik eelnev ongi teatud mõttes teekond siira tänulikkuseni. Juhul kui igas eluhetkes oled leppimas kõige muutlikkusega, siis tunned siirast tänulikkust iga hetke eest, mil püsib see, mis võimaldab rõõmu tunda ja pakub teatavat küllust ja rahulolu. See tähendab, et iga päevaga hakkab taandama elu eri mõõtmetest enesestmõistetavus ning asenduma tänulikkusega igas hetkes.

Muidugi peaks kiindumatus laienema mitte ainult ennast ümbritsevale, vaid ka enesele. Me oleme omale võimaldanud kuldsed vanglatrellid lääne-unistuse kaudu, olles sügavalt kiindunud enese nooruslikku välimusse ja eluperioodi, või olles kiindunud samastamisse teatud unistuste ja eesmärkidega. Vahel usume siiralt end midagi omavat, kuigi igasugune omaminegi kui sotsiaalne kokkulepe saab varem või hiljem otsa. Meil tuleb aktsepteerida, et saame teadvusena või vaimse olendina omada õigust kasutada ja hoolitseda oma keha eest ning liikuda ja toimida siin maailmas vaid seni, kuni see keha kannab bioloogilise elu tunnuseid.

Kui õpid hoolitsema oma keha eest, siis õpid hoolitsema ka kõige ümbritseva eest

Need, kes on püüdnud vastata Gunnar Aarma poolt esitatud kolmele küsimusele, on ehk ka kuulnud, et surm ja selle teadvustamine on meie üks parimaid õpetajaid, mis laseb meil tajuda elu väärtust ja teha selgemaid valikuid ning asetada oma elus väärtused teise järjekorda. See on, et ühel päeval tuleb meil siit ilmalavalt lahkuda, kuna kaotame võime selles osaleda ja meie keha saab taas osaks maast. Taas, sest me oleme seda ju kasvatanud ja toitnud esmalt emapiimaga ja siis kõige muuga, mida oleme pidanud söömise vääriliseks.

Meie kehagi ei ole enesestmõistetav, kuigi enamasti, juhul kui me ei ole praktiseerinud mõnd meditatsioonipraktikat, puudub meil kogemus enesest kui kehast eraldiseisvast teadlikkusest. Nii võib öelda, et meil kui teadvusel on oma kehaga suhe ja meie keha kaudu on meil suhe Maaga. Kehalgi on oma teadvus, millel on palju pistmist Maa kui tervikolendi teadvusega. Kehal on tohutu hulk erinevaid bioloogilisi nähtusi ja protsesse, mida me ei juhi, kuid mille tegevust me võime oma eluviisiga kas toetada või pärssida. Üks Põhja-Ameerika indiaani vanem on öelnud, et kui te õpite hoolitsema oma keha eest, siis õpite hoolitsema ka kõige ümbritseva eest. Sest kehale vajalik tuleneb kõigest ümbritsevast ja oma keha kaudu oleme me väga tugevalt keskkonnast sõltuvad.

Väline maailm on sinu sisemise maailma peegeldus

Vaata enesesse, leia see, mida soovid elus kogeda ja miks. Taotle teadlikult seda, mida soovid. Leia ka, mis omab sinu jaoks tähendust ning ole valmis, et ka see on pidevas muutuses, õpi vastu võtma muutusi ja usalda, et elu on heatahtlik ja et kõigel on oma hea põhjus ning astu teele, mõistmaks neid häid põhjusi.
Märka ilu enda ümber. Ilu on hetkes, siin ja praegu, nendes helides, nendes värvides ja tajudes. Kui sulle miski meeldib, siis tunne sellest rõõmu, sest see võib muutuda ning kui sulle miski ei meeldi, siis võta see rahulikult vastu, sest enamasti ei ole see eluohtlik ning hea on teada, et seegi muutub. Kõik, mis ilmneb, on ühel või teisel viisil õppimiseks. Väline maailm on täielikult sinu sisemise maailma peegeldus. Hea on, et see peegeldus on 100% aus, seda võib usaldada.

Kui see sulle ei meeldi, siis leia endas, mida muuta ja muutub peegeldus sinu ümber. Kui otsustad end muuta, siis ära mõista end hukka, vaid püüa mõista, mis on see ilus vajadus ja põhjus, et sinus üks või teine hingejõud (mõtted, tunded, tahe) ilmnevad. Rahu keset ei maksa otsida väljastpoolt, rahu kese on sinu enese olemuses ja on seal kogu aeg olnud.

Allikas: Erkki Kaikonen